Muutsin

Muutsin natuke blogi välimust.
Mulle ei meeldinud, et tekstid lööb nii kitsalt ja laiadel piltidel sööb servad ära.
Ma päris rahul ei ole sellega praegu, aga pusin teinekord edasi.

Soos sammalt korjamas

Suur rabalahmakas Läänemaal. Oli seekord päris märg, laudtee on õnneks lagunenud ja rahvas sinna suuremat ei matka. Ainult üks põder vahtis puude vahelt.

Teinekord

Vahel meenuvad jupikaupa asjad, mida inimesed oma elust rääkinud on.
Siis ikka mõtlen ja imestan.

Kevad Saaremaal

Selgitasin lõpuks välja, et Eurovisioon toimub järgmisel nädalal. Samuti avastasin, et olen maganud maha tohutult olulise teema - seekord on peaküsimus: kas laulja püksid on parajad?

Täiesti lõpp ikka noh.

Laps käes!

Verenäitajad hakkasid kiiresti paranema ja arst lubas lapse pärast pikemat mõtlemist koju. Muidu tulnuks tal seal olla ilmselt ülehomseni. Minu meelest on see hea, parem las olla siin silma all, nagunii ta sai seal oma dieedi kohta üha imelikumalt süüa - hommikuks singisai, lõunaks mingi liha jne.
Õnneks ta nüüd ise oli hästi ettevaatlik ja jättis enamiku asju sinnapaika. Noh, nüüd on ta kodus, vestleb kassiga ja sööb banaani. Meeldiv.

Käpardid!

Selgus, et hommikune vedel kört polnudki talle ette nähtud.
Ja lõunaks toodi lapsele priske praad, tema naaber, kõhuvaluga tüdruk sai aga klaasi teed ja teise keefiri ning oli väga vihane. Mina olin ka väga vihane, aga natuke hiljem, kui asjast kuulsin ja taipasin, et sindrima hooldusõde ajas lihtsalt toidud sassi!
Kaks klaasi pidid minema Karlile!
Ta ise mõtles ka, et asi on kahtlane, aga kõht oli väga tühi ja ta sõi selle liha ja kapsaga prae jalamaid ära.
Päeval valutas ta kõht jubedalt ja intensiiviõde ütles mulle veel, et häh, ega kogu aeg ei saa valuvaigistit anda!
Kui  ma õhtul aru sain, mis oli juhtunud ja et see kõht peabki niisuguse toidu peale valutama, siis nad hakkasid küll statiivide ja tilgutitega jooksma. Nii hea, kui oleks võimalik inimesi usaldada. Aga ei, ikka on kuskil keegi, kes teeb mingi tobeda, käpardliku vea!
Õhtul tõsteti ta ümber üldpalatisse, see ei meeldinud talle ega mulle. Voodi on kõrge, reguleerida seda ei saa ja tal on oma haavaga sealt raske välja ronida. Peats käib kõrgemale mingi kangisüsteemiga, milles keegi ei orienteerunud.
"Ei ole vaja neid omapäi keerata," manitses hooldusõde, seesama käpard, seega ma ta jutust ei hoolinud ja nuputasin välja, kuidas ikkagi lapse pea kõrgemale tõsta.
Laps oli väga turris ka sellepärast, et talle oli antud roosa, pardikestega tekk. Kõrval, ühel vanemal poisil oli kollane karukestega. Ta torises päris kõvasti stiilis "ma arvasin, et ei saa hullemaks minna, aga saab!".
Muidugi, intensiivis oli voodi, mida ta sai ise puldiga reguleerida, mugav voodipesu ja rohkem õhku ja avarust. Seal oli küll rahutuid lapsi, mõned nutsid, teised röökisid vahetpidamata. ("Kas neile ei võiks unerohtu anda," porises Karl tasakesi, kui üks tema kõrval täiega undama pani.)

Haige oma õige õhtusöögiga. 

Homme kohtun tema arstiga. Sellest praest ma temaga veel räägin! Asi on selles, et kõik nad on väga viisakad, aga taustal on siiski aimatav mõte, et küll oleks hea neid lapsi ravida, kui vanemaid jalus poleks. Ja nad on korduvalt mulle selgitanud, kui oluline on Karli seisundis range dieet ja kui ettevaatlik peab tema toiduga esialgu olema. No tõepoolest.
Hea on see, et palatis on telekas ja ka teine poiss, kes tal seal on, ootas ka kannatamatult tänast Kättemaksukontorit, sinna teleka poole Karl pildil ka vahib. Nüüd on tilguti ära võetud ja ta saab asendit muuta ning pea kaela kõveraks vahtima.

Ja veel. Ei ole vaja mulle rääkida, kui kerge asi see pimesoole operatsioon on. Kui laps on kehvade verenäitajatega kolm päeva intensiivis, enne kannatanud valusid ja olnud kõvasti hirmul, siis see ei ole nii lihtne nagu korraks maha sülitada. See on ikkagi lõikus, millest taastumine võtab vähemalt kuu ja asi, mida kodus rahvameditsiini abil korda ajada ei saa. Seega muretsen rahumeeli ja täieõiguslikult kuni näen, et paranemine läheb ladusalt. Leppige sellega ja küsige poisilt edaspidi armi näha!

Baskervillide kass

Laps lamab jätkuvalt kirurgia osakonna intesiivis, aga lootust on, et täna saab siiski üldpalatisse.
Muidu on kõik tavapärane, veres on veel kõrgem põletikunäit, kuid seegi pole kuigi imelik.
Ta ei saanud kaks päeva midagi süüa, eile anti pisut vett. Muidugi ta siis lamas ja mõtles toidust, rasvastest sigadest, soovitavalt koos munaga.
"Mulle ei meeldi pimesool," ütles ta süngelt veetopsikut kõõritades.
Täna hommikul anti talle mingit körti, rõõm söögist asendus ehmatusega, sest see pani kõhu valutama. Aga täna võin talle juba õhtul viia jogurtit ja banaane. Muidu näeb ta üsna haige välja. Arst ütles, et ta peab liikuma ja siis ma sundisin last koridoris jalutama. See oli suur vaev.
Ühel paremal hetkel oli ta alustanud ipadis jutustuse kirjutamist. Siiani on valmis nii palju (tekst algupärane):

BASKERVILLIDE KASS

I peatükk

Holmes kõndis parajasti mööda tänavat. Ta oli teel saiakeste järele kui ühel hetkel jooksis tema juurde mees. Mehel oli käes kallis india jalutuskepp,seljas hall ülikond ja peas rohelise lindig must torukübar. See oli linnapea.

Linnapea karjus juba eemalt Holmesile:,,Holmes. Te peate mind aitama!"

Holmes reageeris sellele rahulikult ja küsis,,Milles probleem on?"

Linnapea hakkas kohe vuristama oma juttu kuid Holmes ei kavatsenutki kuulata mida ta räägib. Holmes küsis:,,Mida te minust tahate?"

,,Teile tööd anda muidugi."Vastas  linnapea. Kui te tahate mulle tööd anda siis leppige kokku aeg ja tulge minu juurde (baker street 221 b) kus ma kuulan teid ära.

Järgmisel hommikul saabus linnapea Homesi juurde. Holmes oli koos dr Watsoni abiga maja eriliselt korda teinud. Siukest puhtust nende majas iga päev ei näe. Kui linnapea kohale jõudis oli ta vaevalt jõudnud sisse astuda kui juba hakkas oma murest rääkima. ,,Palun istuge maha ja alustage rahulikult otsast peale."Rahustas teda Holmes.Linnapea võttis istet ja alustas jutuga.

Ma arvan, et minu perekonda on tabanud needus. Terve mu perekond peale minu on tapetud ja ma arvan, et ka mind tahetakse tappa. Kuna ma olen linnapea siis on mulle korraltatud kaitse. Ma uuriksin assja ise aga kaitse tõttu ei pääse ma isegi majast välja kui pole väga tähtis. ,,Aga kuidas te siis siia saite tulla."Uuris Holmes.Ütlesin, et mul on vaja

Tjah, kahjuks katkes poolelt lauselt. Aga eks ootame järge.

Perekonnaliikmega haiglas

Sihuke õnnetu sell oli täna haiglas.
Päev algas palaviku ja kurtmisega "valus on hingata". Tundus kuidagi, et on halvem tavalisest viirusest, aga perearstil oli päeva teisel poolel vastuvõtt, arvasin, et ju kannatab.
Keskpäevaks oli asi hullem ja läksime lastehaigla erakorralisse vastuvõttu.
Noh, poiss! Kõht valutab? Siit on valus? Hüpata saad? Aga jalga üles tõsta? Aga kui ma käe - vaat nii! - ära võtan, kuidas siis on? Seda kõike neli korda kahe tunni jooksul vähemalt. Siis tulid vereproovi vastused ja suhtumine muutus rutiinsest ärevaks. Valvearst püüdis mul peaaegu kätt hoida.
Samas ei näidanud miski, et see on pimesool, peale küsimuse muidugi, et mis see siis veel võiks olla?
Laps polnud elus midagi pimesoolest kuulnud ja kui temani jõudis arusaam, et teda hakatakse mingil moel lõhki lõikama, ehmus ta väga.
Käisin õhtul veel haiglas istumas ja sattusin olema kohal, kui kirurg tuli ja ütles, et nad opereerivad kohe, kui narkoosirahvas on valmis. Lehvitasin veel lapsele järele, kui ta voodiga lifti sõidutati ja kaks õde koos arstiga end veel sinna juurde pressis. Praeguseks on ta pimesoole võrra kergem ja magab kõige haava ja narkoosiga.
Kirurgil oli otsa veel kaks lõikust ja ma ei tea veel, mis lapse seest leiti ja milline see olukord õigupoolest oli. Seda, kas üldse oli vaja lõigata, nad ilmselt ei ütle. Homme kuulen, kui kauaks ta peab haiglasse jääma. Kardetavasti ootab ees ka dieet - vedel kört jms.
Kui kirurg päeval ütles, et laps jääb haiglasse, tegin esimese hooga üsna juhmi näo.
"Te pole rahul?" küsis ta.
Ütlesin, et ma ei osanud seda oodata. Kuigi samas ega ma ju naljapärast ka sinna haiglasse lapsega ei läinud, mure ju oli, et äkki on pimesool...
Ikkagi ootamatu pööre päevas.

Kõik selle arutu maailma koolid...*

Karlil oli koolis tobe konflikt, üks poiss lajatas ta mobiili lambist vastu maad.
See on pisut keeruline.
Ühelt poolt peaksid lapsed saama ise oma asjad klaaritud, teisalt oli mats nii tugev, et telefoni korpusel on märgid peal ja nõrgem aparaat oleks kõvasti viga saanud.
Pealegi ma ei saa jätta lapsele tunnet, et ta on täiesti kaitsetu ja et ma ei hooli.
Nii-et ma siis helistasin riiukuke emale, kes õnnetuseks on kandideerinud sotside nimekirjas ja tõstnud eriti esile pereväärtusi ja lapsi ja bla-bla.
Noh järgnes see, mis oli oodata. Poiss ütles, et ta tegelikult ise ka ei tea, miks ta seda tegi. Samas tuli talle justkui meelde, et Karl oli teda paar päeva tagasi löönud. Ja et siis ta võttiski selle telefoni ja...!
Sihuke spontaanne poiss, iseloomustas ema.
"Ta valetab!" ütles Karl ise süngelt löömisjutu kohta.
Miks teie spontaanne poeg siis kaks päeva ootas, küsisin mina teise poisi emalt.
Ema ei teadnud. See oli talle kõik ebameeldiv.
Ta ütles ka, et poiss oli neil hommikutel väga halva tujuga kodust välja läinud ja nimetas praegust aega prepuberteediks.
Ma ausalt ei tea, mis tujus on Karl, kui ta välja läheb, ma magan veel siis. Pealegi tuli mulle meelde, et Vend ütles hiljuti, et noorus on üks hirmus aeg, mil inimesed ei tea õieti isegi, miks nad midagi teevad. Mulle tundub, et see on õige.
Aga spontaanse poisi ema rääkis veel, et kodus on suur jama, sest koolis pannakse kõvasti rõhku firmakatele ja õigetele telefonidele. Karl on ka rääkinud, et terve viies klass veedab kõik vahetunnid ninapidi tahvelarvutites mängides. Ta ei ole aga kunagi teinud juttu sellest, et tal asjade pärast mingit muret oleks. Sotsist ema jutu järgi nad palju muust kodus ei räägigi, kui seletavad pojale, miks ta ikka kõiki soovitud asju ei saa.
Ma ütlen, need vaesed maakoolid lähevad veel vanemate jaoks hinda.
Aga siit tuleb teine küsimus. Kui see on järgmine kord ehk lapse nina, mille pihta lüüakse, mitte enam telefon?
"Võid küll vastu lüüa," lubasin ette ära. Aga igaks juhuks lisasin õpetlikult, et kõige tugevamad on need, kes suudavad tülisid maandada ja lahendada ilma kaklemata.
Samas ma ei tea isegi, kas on vaja alati kõike maandada. Võib-olla annab korralik kaklus parema tulemuse.


* Kõik selle arutu maailma koolid on vanglad... - oli kord Nooruses selline luuletus :)

Kobar, kärg, liit...

Püüan lugu kokku saada.
Pere nr 1: mees ja naine ei ole abielus, neil on 11 ühist last. Nendega on kõik selge.
Pere nr 2: mees ja naine ei ole abielus, naisel on kahe erineva mehega kaks last, pluss kaks last praeguse mehega. Noorim on 2,5 aastane, vanim 20ne aastane. Sellel viimasel on endal pooleaastane laps, keda ema nüüd hoidma valmistub, kui oma laps lasteaeda läheb. Teda aitab omakorda tema ema, kelle juurde kolis ka tema lapsega laps.
Pere nr 3: mees ja naine ei ole abielus. Peres on kaks naise last, üks mehe laps, üks mehe endise naise laps, kelle üle on mehel hooldusõigus ja üks nende ühine laps. Nende juures käib aegajalt naise ema, kes elab ja töötab Soomes ja kes leidis sealt uue mehe. Palju temal lapsi on, ma ei tea.