"Kas pole ebamugav olla lahke," pahvatas laps kogu südamest.
Olin talle seletanud, et meile tuleb veel hilisõhtul ööbima hätta jäänud hiidlane, kes peaks muidu passima hommikuni tänaval. Ega see mulle ka nii väga ei meeldinud, aga mine tea, mis tulevik võib tuua.
Meenutasin ka juhtumit Riias: sõitsime Vahemerega koos tuttava spekulandiga Riiga. Kõik see juhtus ajal, mil mobiile üldiselt veel polnud ja igal sammul tuli muudkui kokku hoida. Nojah, meil oli aadress, kus pidi elama Vahemere vana tuttav, kes oli aga ära kolinud. Õhtu eel olime üsna nõutud, aga kuidagi õnnestus meil telefonitsi spekulant kätte saada. Temal oli õnneks mobiil olemas, millele helistamiseks pidime veel ostma kohaliku kõnekaardi. Spekulant ei jätnud meid linna kõõluma, vaid andis meile oma ööbimiskoha pastor Miša juures, kes elas ühetoalises uberikus vanas majas ning oli ise Siberis evangeliseerimas.
Miša toas oli laud, kapp ja voodi ja seintel naelte otsas riided. Linu polnud vahetatud kaua, tuba haises, voodi samuti, lisaks oli külm ja ühises koridoris andis lõhnabuketti oma osa wc. Mahutasime end sängi ja tukkusime öö ära, spekulandil oli veel üks saranane koht endal varuks. Oli küll jube, kuid me olime väga tänulikud! Siiani olen ja mõtlen soojalt tundmatu Miša peale, kes ei osanud ilmselt arvatagi, et tema toakesse on maandunud inglid otse kesapõllult. Nii et kokkuvõttes - pole siin kedagi tänavale ikka jätta!
Eile arutasime aga lapsega valikute üle ja rääkisime ka sellest, et vahel lastakse inimesi töölt lahti. "Küllap sul tuleb seda endalgi teha," ennustasin. "Ei tea... Ma olen selleks liiga lahke," kahtles tema.
Arvasin, et sel juhul peame tegema metsalaagri ja harjutama otsustavust, näiteks vallandame kive!
"Ei," ehmatas teismeline. "Seda me küll teha ei saa! Mis neist siis edasi saab!"
"No mis!" nähvasin, kuid ausalt öeldes oli mul endal ka juba neist kividest kahju. "Olgu, saadame nad täienduskursustele."
"Kas nad ei kurvasta?"
"Oh ei, kividel on teine tempo, palju mõõdukam, kui meil, neile meeldib, kui on aega. Katsu kiiruga midagi ehitada, kohe läheb viltu!" No ja nii edasi. Jabur, eks ole. Samas, mis seal salata, mul oleks peaaegu jäänud tegemata pohlavartest jõulutäht, sest kuidagi kahju oli toredaid pohlavarsi metsast kaasa murda. Sinna tuleks ju marjad ja muidugi ei jõua keegi neid kõiki korjata, aga ikkagi.
Tegin siiski jõulutähe valmis ja panin maamajas uksele. Hommikuks olid linnud sealt osad oksad millegipärast välja tirinud.
Ma arvan, me teeme ikka ühe harjutuse kividega ka. Sellise väga leebe.
