Minu onu Felix elas kõrge vanaduseni Tõrva linnas ning arvutas väsimatult enda ja oma sugulaste elatud aastaid, kuid, päevi ja minuteid.
Neid kirjutas ta sünnipäevakaartidele ja et aega oli tal palju, siis arvutas juba ettegi paljudeks sünnipäevadeks sugulaste elatud minutid ära.
Ise ta plaanis suurejoonelist 100. sünnipäeva ja me olime sellega juba kõik arvestanud, kui ta poolteist kuud enne seda sündmust ühel uusaasta esimesel päeval suri.
Matsime onu Felixit seitsme aasta eest 25-kraadises pakases, kui iga hetk külmas kabelis oli piin ja ma arvasin, et mu jalad on jäätunud põranda külge lihtsalt kinni.
Matuselised pidid end soojendama autodes, et kuidagi peielauda jõuda ning seal edasi vappuda. Lilled külmusid õues kohe ning õitele tuli jää.
Eelmisel nädalal, kuumalaine tipul olime samas kohas, et matta onu Felixi naine, minu vanaema õde tädi Kunda.
Tema võis enda arvele panna 96 tegusalt elatud aastat.
Juuksed, nagu kinnitas üks lapselaps, hakkasid tal halliks minema peale 95. sünnipäeva.
"Mis mul häda, noore inimese asi, ela ja mõnule!" oli tädi lemmik hüüdlause läbi aastate.
Onu Felixi matusel sai ta hakkama sellega, et luukas mu karguga tatsavale vanaemale ja Felixi eakale vennale järgi ja hüüdis: "Noh, kaks vaba ja noort inimest! Nüüd pole midagi, lööge aga sabad kokku!" Ja kihistas ise, mis kole!
Vanaema oli šokeeritud, kuigi poleks olnud põhjust - see oli ju tädi!
Onu Felix ja tädi Kunda ise lõid sabad kokku kaunis hilja, üks lähenes 30le ja teine 40le. Nagu näha - kiiret polnudki kuhugi - koos jõudsid nad elada üle viiekümne aasta nagunii.
Onu Felixi märkmeid sirvinud Vend tähendas kord, et lapseeas paistis põdura tervisega poissi ohustavat iga viimane kui haigus, mis ta alailma hinge vaakuma panid, kuid nagu näha, elas ta kaua ja käis lõpuni pika sammuga mööda väikese linna tänavaid.
Kord läks ta linnavalitsusse ja ütles, et on häbiasi, et tema, kui linna vanim inimene, ei ole kunagi käinud Soomes. Või oli see Rootsi? Igatahes leidis omavalitsus võimaluse ta sinna saata ja vene ajal palju N. Liidus ringi rännanud onu sai ka Läände.
Tädi jäi koju ja muretses - mis saab siis, kui ta seal nüüd ära sureb ja kes kirstu koju toob?
Praktilise meelega paistis tädi alati silma.
Aga onu Felix jõudis muidugi õnnelikult koju tagasi ja arvutas suure naudinguga kokku kilomeetreid, mis ta elu jooksul läbi on käinud.
Kord, see pidi olema juba aastaid tagasi, kui ma veel mööda Eestis hääletades reisisin, käisin neil külas. Onu Felix tegi suure massiivse laua taga arvutusi, kuni tal tuli lõunauinaku aeg ja siis näitas tädi mulle oma noorpõlve albumeid.
Tema - moosikeedukursusel, kangasteljekursusel, hapukapsakursusel jne jne.
Aga ka pensionile jäänud tädi oli tegus - pensile jäid nad ju varakult ja mõelge ise kui palju neil oli pärast seda vabu aastaid! Sel ajal, kui käibel oli veel rubla ning bussiliiklus elav, sõitsid mõlemad usinalt mööda Eestit ringi.
Saabumisest anti teada kirja teel, mis vahel jõudis ka hiljem kohale.
Mäletan, et kord saabus tädi üsna ootamatult viimase Viljandi bussi pealt. Ema oli kange hambavalu tõttu söönud unerohtu ega mõiganud midagi (talle tundus, et ma räägin midagi pidžaamast, kui teda äratada püüdsin), vanaema oli teab kus ja mina ajasin siis ise tädiga juttu.
See võis olla sama kord, kui ema hommikul unerohust toibudes oma toast välja astudes nägi oma suureks ehmatuseks diivanil kentsakat kuhilat - see oli tädi, kes hoidis jalgu üleval, "et vereringet ergutada".
Jah, seda meenutati hiljem kaua.
Tädi tegi ka võilillemett, hooti jälle midagi muud ajalehesabast leitut ja kindla peale tervislikku, kõigest sellest andis ta aru pikkades kirjades, mida vanaema vahel lõiguti valjusti ette luges.
Need olid toredad, elujaatavad ja nagu siis tundus - vahel lausa kohatult elurõõmsad kirjad.
Kuigi muret oli tädil küllaga. Nende neljast lapsest on praegu elus kaks, eks seegi räägi oma keelt. Aga ema arvutas kokku, et neil on 20 lapselast ja arvutamatu kogus lapselapselapsi.
Oleksin ehk matustel isegi tädi elu üle natuke mõtisklenud, kui seal poleks olnud nii õudselt palav!
Elus pole varem kabelis higi varukast nirisenud ja maakividest hoone seinad lausa õhkasid kuuma.
Kirikuõpetaja, kes ses palavuses neli laulu laulda võttis, sattus üldise pahameele alla (nagu see inimene, kes onu Felixit mattes liiga pikalt kõnelema jäi ja matuselised peaaegu ära jäätas).
Oh, neid kahte küll! Ikka nad on leidnud midagi, millega ennast kindlalt sugulaste mällu juurida, kuigi hauakivil on millegipärast lause: MÄLESTUS MEIST PEAGI KAOB.
Aga ei saa elada pea 100 aastat nii, et märki maha ei jää.
Küll meie juba mäletame!
