Veel üks muuseum

Seekordsed pildid ajaloo muuseumist, kus ajamasin tegi näost pilti ja pani pildistatu lühifilmis peaosaliseks. Mina sattusin olema viiking ja Karl elama Eestis baaside loomise ja metsavendade ajal.

Kui ma oleksin...

Tõstsime raamatuid ringi ja Karlile sattus kätte "Kui ma oleksin suur".
Ta vaatas selle läbi ja märkis, et mõned täiskasvanud on tõesti veidrad. "Noh, samas ei peaks ju lapsed toolil kõõluma," ütlesin mina, sest raamatus oli sellest juttu.
"Miks," karjatas Karl, "peaksid täiskasvanud neil seda keelama?"
Ee... hmm.
"Sest lapsed võivad kukkuda?"
"Nii?"

Vaidle siis sellisega!

Muuseumis

 Käisime täna Lennusadamas tuuril Karliga. Olime seal mingi kolm tundi ja väga vahva oli.
Kohvikus olid röövellikud hinnad, seega seda me boikottisime, aga muu oli ok.
Mul on selle ehitise suhtes mitmeid mõtteid, aga ma ei jaksa neid praegu kirja panna.

Selliseid uhkes riietuses pilte saab endast teha ja teistele saata.

Lennusimulaator.

Vesilennuk Short.

Tulevane kokk allveelaev Lembit köögis.

Mida ma teen

Ma justkui puhkan.
Karlil on mingi suvine nohu-köha-kurk valus ja siis jätsin telkimisprojektid katki.
Mul on uus telefon, ifööni viimane röögatus, töölt sain ja puha. Kahjuks on selle juures helistamine kõige nõrgem omadus, selleks peaks siiski telefon kõrval olema. Aku eriti ei pea, pildid on telefoni väikselt ekraanilt ägedalt säravad, aga arvutist keskmised, hämaras on parem üldse mitte pildistada.
Üldiselt, kui iPad on, siis pole seda eriti vaja, teeb üsna sama välja.

Nii, aga puhkusest veel.
Tirisin lapse ühel hommikul voodist välja, et kalale minna varavalges. Valisin ühe väikse järvesilma ca 30 km Türilt ja sinna me siis teele asusime. Ühel hetkel nägime, et metsast kerkib hullult suitsu, lõkke kohta nagu palju. Leidsime ühe vagunist tehtud soojaku, mis täiega lõõmas. Helistasin 112 ja üritasin selgitada a) mis toimub ja b) kus toimub. Viimane oli suht ränk katsumumus, sest olin Suure-Jaani lähedal metsas ja teel nimetu veelombi poole ning oskasin ainult seletada, et kuskil Tõrvaaugu ja Suure-Jaani vahel asungi.
- "Kuidas ei ole mingit küla?"
- "Mis mets see on?"
- "Kuhu te täpselt ise lähete?"
- "Kust te tulete?"

Asi hakkas liikuma siis, kui nad helistasid Suure-Jaani komandosse, need said hoobilt aru, kus ma olen. Umbes 10 minutiga oli kohal üks päästeauto, paakauto ja kiirabi kah.
Vaatasin kaunikesti suuril silmil, kuidas kogu see ekipaaž nagu maa alt sinna tundmatusse metsakolkasse materialiseerus.
Kalapüük polnud Karli meelest selle kõige kõrval enam teab mis põnev. Pärast lugesin pressikast, et päästjad hoidsid ära metsapõlengu ja lapse meelest oli see pisut ebaõiglane - tema ju hoidis ka metsapõlengut ära, kuna läks just kalale ja nii.
Hiljem helistasid päästjad veel tagasi ja küsisid õnnetult, et kas see putka ikka tõesti pole minu oma ja kas ma seal vähemalt kedagi liikumas ei näinud.

Rabas

Käisime Soomaal. Olin ammu tahtnud minna ühte sealset matkarada vaatama. Kohe alguses haaras mind kahtlaselt tuttav tunne ja eks muidugi selguski, et olen seal tegelikult juba käinud.
Ilm oli äikse-eelne ja rahvast polnud. Tegelt ma ei viitsi enam käia seal, kus kõik käivad karjakaupa. Piltidelt on see siiski ilus vaadata.

Saunas

Käisin Harjumaal üht suitsusauna avamas. Seal jäi üks mees mind teraselt vaatama ja küsis, et kuule, kas sina olid see, kes tegi paari päeva eest mu ämmaga Lääne-Virumaal elektrilugu.
Olin jah mina, endal tuli ka naer peale, et elektrispetsist sai paari päevaga saunaekspert. Hiljem meestega rääkides selgus, et olen ka laevasõidu, lambakasvatuse ja metsatöö alal tegija.
Ajakirjaniku töö on enamasti surfamine elu pealispinnal, aga seda me inimestele ei ütle, oleme ikka spetsialistid edasi!

Üks koolilõpetamine

Asjade nihutamine

Asjade nihutamine ehk kolimine käib kontoris järjepanu edasi. Me tõmbume kokku väiksemale pinnale ja see on vaevarikas. Tähelepanu pööratakse kõiksugu pisiasjadele, näiteks, et kolitavalt kraamilt oleks kleepsud maha võetud ja kapid seisaks sirgelt, mis kenasti viibki tähelepanu peamiselt - uus korraldus on lootusetult ebamugav ja töötamist raskendav.
"Tihepidamine!" ütles üks kolleeg hommikul ja märkis, et kööginurgas oleks veel mitme laua jaoks ruumi.
Müratase on tõusnud 100%. Kõige halvem küsimus on praegu: milleks seda kõike vaja on? Seda lihtsalt ei ole tervislik küsida. Õnneks ta küsib ennast ise.

Hetk reedest.

Perearst arvab, et mul on stress. Kõik proovid on korras, aga süda teeb jõnkse ja hüppeid nagu vasikas kevadel. Ehk on võimalik edaspidi arstitõendi alusel paluda võimalust kodus töötamiseks?

Kuulsuse mõttetera

Nädala alguses käisin meie loosikampaaniaga seoses pildistamas sumokuulsust, kes tuli Ida-Virumaale auhinda üle andma.
"Noh, saame siis poe juures kokku," pakkus see hingelt maamees.
Saime teda natuke oodata, aga see tasus ära - kuulsus saabus musta Hummeriga, mille roolis oli tema õbluke abikaasa, kaunis nagu filmitäht.
Kuna me ootasime ka auhinnameest, siis pidime natuke seal poe ees passima.
Kuulsus lasi õel endale jäätist osta ja rääkis maast ja ilmast. Külarahvas viskas vilks ja vilks talle pilke, aga hoidis eemale. Ainult üks joodik julges tulla kätt suruma ja ütlema, et "pane edasi"!
"Küll ma panen," lubas kuulsus ja mugis ise muudkui jäätist.
Siis avastas nokastanud külamees Hummeri roolist naise. "Naine roolis, auto kraavis," näägutas ta.
Nüüd kuulsus pahandas.
"Joodik roolis, auto kraavis," nähvas ta. "Minu naine sõidab väga hästi!"
Vat see oli armas!
Naine meeldis mulle ka. Esiteks on ta tõesti kena välimusega, kuid mis veel ägedam, ta on eesti keele ära õppinud ja räägib täitsa soravalt.
Ma olen nii palju viimasel ajal kohanud venelasi, kes on Eestis sündinud, aga ei saa isegi poes hakkama, et see avaldas muljet küll.
Tänagi kohtasin üht naist, kelle mees on Eesti venelane, aru saab, aga rääkida ei oska. Naine on siin elanud 14 aastat, ei saa aru ega räägi ka. Nende lapsed vihkavad eesti keele tunde koolis, küsivad, milleks see kõik ja soovivad Venemaale kolida. Vanemad ei koli, sest nad on Venemaal juba olnud...
Aga jah, kuulsus naise, õe ja Humemriga oli tore!

Täna ma põrkasin tööl meestega kokku. Mina ilmselt rohkem nendega, kui nemad minuga.
Nad leidsid, et mu loo fookus ei ole huvitav, muutmisele läks pealkiri, liid ja lõigud tõsteti ümber. Üks neist oli nõus kõike omaks võtma, mis ma iganes ütlen, saaks selle töö lihtsalt tehtud. Teine ütles hiljem, et ega ta päris nii ka ei mõelnud nagu välja kukkus.
Mina pahandasin küll. Nüüd lasin käed lõdvalt rippu, sest midagi ei ole teha. Kui kirjutad asju, mis võiks huvi pakkuda emadele, siis ei saa ilmselt loota, et mehed selle huvitava leiavad olevat. Samas on enamik lehelugejatest ju naised. Ja oleks võinud mind lihtsalt usaldada. Kardan, et allikas jahmatab homme lehte nähes end kleidist välja, kui näeb, kuidas ta "huvitavaks muudeti".
Ja mis mul talle öelda on? Näitan näpuga, et see suur poiss tegi ja jooksis ära või?
Kui meediatarbijad oleksid ka ise pisut vähem kõmujanulised, saaks teha märksa tasakaalustatumaid lugusid. Kahjuks nende hulk, kes sedalaadi tõsiseid ja arutlevaid artikleid suudavad lugeda, on väike ja nende ostujõust ei piisa.
Kui  ma täna vihasena ühele pressiüritusele tormasin, siis mõtlesin küll, et... hakkan midagi muud tegema. Kohe. Aga midagi ei tulnud pähe.
Kanepi ka kahjuks kaotas ja talle panustatud raha läks vett vedama.
Lähen teen uinaku.