pühapäev, 30. detsember 2007

Vanaisast ja Saaremaast


Ma räägin nüüd natuke vanaisast, sest nii vanu inimesi ei näe lõpuks tihti, eks ole. Mu vanaisa sündis 1915. aastal Saaremaa lõunarannikul, kus enne teda oli sündinud ja surnud juba hulk ta esivanemaid vähemasti 17-st sajandist saadik. Üks perelegend räägib ka et kunagi 400 aasta eest läinud sealkandis põhja rikkalikus lastis taanlaste laev ning eluga pääsenud taanlased seadsidki ennast seal maanurgas sisse ja kuskilt sealt see meie sealne suguvõsa ots alguse saigi. Taanlaste varandus aga on ikka veel ranna lähedal merepõhjas.
Nojah, vanaisa kasvas hulga õdede ja vendadega rannatalus, tegi lammastele heina, õppis selgeks peenema sepatöö ja hiilis muudkui silmanurgast mere poole. Mingil hetkel kutsuti ta EW ajateenistusse, algul oli ta Pärnus ja siis valvas Kadrioru lossi, nägi nii Laidoneri (kes läks alati uhkelt mööda) ja Pätsi (tema ikka ütles tere ja surus korra kätt ka).
Pärast seda tegi vanaisa veel ühte ja teist ning põrutas siis kaubalaeval maailmameredele, seilas ookeanidel ja käis läbi palju maid kuni ta Taani väinades alanud teise maailmasõja tõttu sakslaste poolt kõige laevaga arestiti ja siis rongiga kodumaa poole tagasi saadeti.
No ja ühel hetkel mobiliseeriti ta Eesti laskurkorpusse, nägi seal mitut vett ja vilet (Velikije Luki, Tehumardi lahnig jms), sai kaks korda haavata ja tuli eluga koju.
40-te lõpus juhtus jälle tähtsaid asju – abiellus 34-aastaselt mu vanaemaga ja sai vastloodud kolhoosi esimeheks. Ajad olid vaesed, esimehe aastapalgaks oli paar saapaid. Kalurikolhoosi juhtimine ei läinud just üleliia hästi ja mõne aja pärast anti talle teine töö autojuhina. („Kui poleks laskurkorpuses olnud, siis oleks vangi pandud,” ütles isa.)
Vanaisal ja vanaemal on kolm last, seitse lapselast (mina olen kõige vanem ja mäletan kõike kõige paremini) ja praeguse seisuga kolm lapselapselast.
Sel suvel Saaremaal käies nägin aidas vana kannelt, osad keeled puudu, ülejäänud roostes. Kunagi väga ammu mängis vanaisa sellel, aga enamasti ta laulis niisama laule nagu näiteks: „siidilipp ja hõbepurjed, kuldne laev läks merele” või „meil külas elas neiu, keda hüüti lutika-viiu”. See oli alati suursündmus.
Aga. Ta oli suurepärane vanaisa, tõesõna, just selline nagu nad peavad olema – lahke, lõbus ja leidlik ja natuke vanaema pelgav muidugi ka. Ta kahest tütrest üks väitis, et ei mäleta, et isa oleks kunagi nendega pahandanud. Mina mäletan, et minuga vanaisa pahandas ükskord („no mida sa teed,” ütles ta), aga ei mäleta, mispärast. Vend aga rääkis, et siis kui ta sõitis oma punnvõrriga paadisilla servale ja sealt sellega vette kukkus, nägi ta küll olevat vanaisa meeleheitliku ja suhteliselt nördinud.
Seda, mida ütles vanaisa, kui üks teine lapselaps ta sapakaga vastu garaažiseina põrutas, ma ei tea. Aga kuna laps oli väike ja elav ning vanaisa õpetas talle ilmselt ise, kuidas võtit keerata, siis ...
Suvel istusin aida kulunud uksepakul, vaatasin kuud ja kadakaid ja mõtlesin, et kui vana ma olen. Seal kiviaia kõrval tulevad vaikuses imelikud mõtted pähe. Umbes samas kohas seisis matuste ajal vanaisa kirst. Selles kohas liigub aeg teisiti - samal kombel kui vanaisa maeti on maetud juba tema esivanemaid. Ma arvan, et ka neid pesti ja riietati enne kirstu panekut aidas ja rahvas kogunes ümber kirstu, mis asetati kiviaia kõrvale ning aida räästa all rippusid kalavõrgud ja poid.
Mõned asjad ei muutu ja see kulub maailmale ära.
Ma olen väga rahul, et üks osa minust on sellest kohast pärit ja nende inimestega seotud. Kui ajad poleks nii bürokraatlikud, siis hiiliks ma sadamas esimesele kaugsõidukuunarile ja purjetaks koka abilisena Atlandile. Kõige siidist lipu ja hõbepurjedega tükis, ausõna.
Arrivederci, vanaisa!

teisipäev, 25. detsember 2007

Minu sünnipäevast

Kena plaan sünnipäeval toredate inimestega metsas kalpsata ja kohvi juua peab pisut edasi lükkuma. Asi on selles, et suri mu Saaremaa vanaisa ja nädalavahetusel reedest alates olen Saaremaal.
Kodus olen 30st - 1ni, andke vilet, kellele see aeg sobib läbiastumiseks!

neljapäev, 20. detsember 2007

Tore noorus

Täna käisin Koeru vallas ühes väikeses külas rääkimas H-ga, kes sai suvel 80 täis. Muu hulgas meenutas ta oma lapsepõlve, see käis umbes nii:
H: Noh seal oli jah see jõgi, vend tuli ühekorra mulle talvel mööda seda külla veel reega. Pani reele purjed peale ja oi me tihti tegime nii. Ma olin siis kasulapseks ühe vanema naise juures Vändras. Täitsa hull eit oli ikka, lõpuks panin sealt jooksu.
Mina: Oot mida, kasulapseks?
H: Nojah noh, onu andis sinna, kui mul isa haigeks jäi ja maja põlema pandi.
Mina (ärgates hetk hiljem): Mida, maja pandi põlema või?
H: Nojah, naabrimees pani. See pani teistel ka küünisid ja ... ühe pere seal külas tappis täitsa ära kohe, sihuke hull mees oli. A siis alul olime ühes rehealuses, seal oli nii külm, et kartulid külmusid ära, seal elasime siis. Oijah kui ma nüüd mõtlen selle nooruse peale, tore oli ikka! Ega meie külma ju ei kartnud siis! Pesu polnud kellelgi seljas, muidu villased seelikud ja sukad, lasime aga mäest nii liugu et! Seelikud olid pärast jääpurakaid täis (hihihihihiii!), ei tore oli see noorus ikka! Poisid ikka tegid võidu, et kes paljajalu kaugemale jõuab joosta lume sees. Pärast siis istusid küünis, jalad karvamütsis ja soojendasid neid. Naabri tallu panime ka ikka paljajalu, päkad jäid naks ja naks jää külge kinni. (Naerab rõõmsalt tükk aega.)

Kokkuvõte: Armsad inimesed, kes te seda loete, pange teie ikka pesu selga, kui liugu lähete laskma!

laupäev, 15. detsember 2007

Moodne mänguasi vol 2

Asjad on arenenud siis nii, et saurusepoeg koorus õnnelikult munast. Koored on ära võetud ja pandud igaveseks säilitamiseks kuhugi kõrvale. Sauruse nimi on Bronto ja praegu ta kasvab oma veekruusis.



neljapäev, 13. detsember 2007

91. kilomeeter

Olen ikka tahtnud kinni pidada ja panna ka ühe küünla eelmisel laupäeval juhtunud õnnetuse paigale. Kahte inimest sellest õnnetusest ma tean. Teise kahega seob mind see, et ka mina sõidan žigulliga. (Ja hoian ka ikka paremale tee serva, sest mis teha kiiruses teiste autodega samal tasemel ei ole ju.)
Ma olen lugenud noore ralliässa sõprade kommentaare. Mis on kaitsvad. Ja ma olen mõelnud, millised oleksid needsamad kommentaarid sel juhul, kui noor äss oleks olnud selles õnnetuses mitte põhjus vaid ohver.
Ma mõtlen sellele asjale eelkõige seepärast, et juba natuke üle kahe aasta sõidan ma ise sel samal Tln – Tartu mnt-l peaaegu iga päev ja ei möödu nädalat, mil ma ei näeks jaburaid möödasõite, imelikke pöördeid või ilmselgelt arutuid isikuid juhiroolis.
Ja näen ka õnnetusi. Kõige selgemini on mul meeles õnnetus, kus napi juhikogemusega naine sõitis Paia risti lähedal liiga suure kiiruse tõttu kurvist välja ja selles õnnetuses hukkus teismeline poiss. Kui mina mööda sõitsin, siis oli ta autost väja tõmmatud, aga muidugi liiga hilja – kui pool pead on läinud, siis plaaster ja lohutamine ei aita. Pärast nägin politseifotolt auto verist tagaratast ja see on mul siiani selgelt meeles.
Aga mis ma tahtsin öelda – nii kui võimalust saan, panen ka sinna 91-le kilomeetrile ühe väikse küünla.

kolmapäev, 12. detsember 2007

Kuidas ma last kasvatasin

Kuna Karl on viimasel ajal väga valima ja pirtsutama hakanud süües, siis täna leidsin, et ta võiks siiski ära süüa supi, milles olevaid herneid, porgandeid ja liha ta eraldi vabalt mugib. Rääkisin talle nälgivatest lastest ja puha, aga ta on väga kindel, kui ei on kord öeldud.
Nii et see asi venis nii tunni pikkuseks seal laua taga. Vahepeal algasid AK kuuesed uudised ja sealt tuli Olev Kengi klipp Kersti ja Arvo Sarapuust, kes Arvo kuluhüvitise eest lasteaia lastele kommi viisid. Noh, ma siis ütlesin Karlile, et kui ta suppi ära ei söö, siis tulevad onu Arvo ja tädi Kersti ja kallistavad teda.
Ja ta hakkas nutma! Tõesõna! Istus suu kõver ja silmad pisaraid täis nagu hunnik õnnetust, lusikas püsti peos.
Jah, ma saan nüüd ise küll aru, eks see olnud väiksele lapsele ikka liig ka. Ta nägi ka ju telekast seda uudist. Teinekord katsun enne ikka heaga.
Aga ärge murtsege, praegu on kõik hirmus unustatud. Karl sai loa otsida välja elektrilised vilkuvad jõulutuled ja kaunistab nendega praegu rõõmsameelselt oma voodit.
Ma ei hakka ka keelama.

teisipäev, 11. detsember 2007

Moodne mänguasi paljuneb ise

Täna tõi hoolitsev vanaema Karlile sellise dinosauruse muna, mis näeb üks ühele välja nagu kanamuna. Kui see vette panna, siis 12 - 24 tunni pärast hakkab koor pragunema ja munast tuleb välja väike saurus. Kui seda pisikest elukat vees edasi hoida, siis hakkab ta instruktsiooni teatel paisuma ja muutub iga päevaga suuremaks.
Me palusime esialgu lapsel muna karpi jätta ja proovida seda alles nädalavahetusel, et me saaks siis kohe valmis olla, juhuks kui see mänguasi pärast koorumist ja kasvamist ise kohe munele hakkab.
Saab siis näha.

esmaspäev, 10. detsember 2007

Küll need vaesed inimesed on tüütud!

Niimoodi ütles üks vaene inimene ühes näidendis, kes lootis kohe rikkaks saada. Aga päriselt ka, raske on elada vaeses riigis, mis pole nagu päris vaene ka.

Olime töökaaslastega nädalavahetusel Saaremaal sanatooriumis ja kuna see oli juba teine kord, siis seda võis ette teada, et naeratamine seal suurt hinna sisse ei käi teeninduse poolelt. Olgu. Ärgu siis naeratagu. Aga jube õhuke on see piir, kustmaalt teenindaja pole enam viisakas, vaid hakkab nähvama ja siis pole enam kaugel sõnelus. Viimane sõnelev suhtlus toimus vahetult enne äratulekut ja puudutas võimalust saada kangemat teed. Kui seda nagunii kannus pakutakse, siis võiks olla ju erinevad hinnad erineva kangusega teele, kohvi on ju mitut sorti kangusega, miks siis mitte tee? Ma maksaksin hea meelega natuke rohkem, kas või juba sellepärast, et mitte kuulda meeleheitel letiteenindajat rääkimas karvapealt arvel olevatest teegrammidest.

Muus osas oli sanatoorium all right. Sain käia mudavannis, mis oli äge ja siiani tuleb ühest kõrvast muda, kuigi täna ma sellega juba kuulen. Mudavanni tädi ei osanud mulle küll mudast suuremat midagi rääkida, ütles suhteliselt pepsilt, et ta ei tea midagi, kuna ei saa seda endale lubada.

Hiljem ta natuke leebus ja tunnistas, et see mudavärk talle nagunii ei meeldi ja ta käib parema meelega miski peene nimega survedušši all. Ta isegi vedas mu kättpidi sinna ruumi kohale, see oli täpselt selline nagu filmis Mehed ei nuta, kus vaest Ervin Abelit tugevate veejugadega pritsiti. Tänan väga, parem siis juba soe muda.

Lisan pildi ülitrööstitust Järvamaa haiglast, kus viimati keeldus vereproovi võtja mulle plaastrit andmast. Tema nägemuses oleksin ma pidanud istuma kurvas koridoris ebamugaval pingil, kuni verd süstlakohast enam ei immitse, aga mul polnud enam sugugi aega. Kui proovisin seda seletada, sai ta vihaseks. "Ma ütlesin! Istuge! Ukse taga ja hoidke näppu vatil peal," pahandas ta. Ma pahandasin ka, aga kuna seletamine oli slegelt mõttetu siis läksin vaikselt ja vihaselt ära.

Panen juurde kurbliku pildi Järvamaa haiglast ega hakka enam rääkima seda, kuidas arst ja õde olid suutnud tänaseks nädala eest tehtud vereproovi analüüsi vastused ära kaotada.

Nende suhtumisest aimus, et selles olen kuidagimoodi süüdi mina.
Ja siis ma nüüd mõtlengi, et kurb on elada sellises kohas, kus tee on grammikaupa arvel ja haiglas ei leidu plaastriribakest.

teisipäev, 4. detsember 2007

Linnuvaatluskaamera

Esmalt - seda postitatud videot on mõtet vaadata ainult koos häälega, muidu ei saa midagi aru.
Asi selles, et töökoha akna taga taovad ööl ja päeval tihased, kes juba mitmendat aastat sel aastaajal alustavad maja sisse pesa uuristamist. Eelmisel talvel, kui oli linnugripi kõrghooaeg, arvas kolleeg, et see on surm, mis koputab aknale.
Tänavu arvas ta, et lindude tegevus viitab bioloogilisele kellale ja õhutab peret suurendama. Seda ma ei tea, aga olen märganud, et minul tuleb ette tööpäevi, kus kipun lõpuks akna tagant kostvas rütmis tegema isegi ainult tok-tok-tok ... tok.

pühapäev, 2. detsember 2007

Tähelepanuväärset tänases



Täna juhtus kaks asja, mida ei toimu iga päev, aga mida võib mingis mõttes peaaegu igapäevasteks nimetada.
Alustuseks avastasin maja tagant kamba kitsi, kes seal südamerahus toimetasid. Pärast seda, kui ühel talvel mingi hull jänes meil ühe männi paljaks järas, on talvised loomakesed aia ümbruses out.
Nüüd loodame, et meie kass, kes jäneseid murrab, läheks üle kitsedele.


Teine tore asi on see, et sain autole tagaakna soojenduse, milleks on pisike ventilaator. Tööle ei lähe see siiski mitte nupust kõhul, vaid nupust armatuuril.
Asi edeneb, eks ole. Ma olen kindel, et sajad inimesed kuskil Howondalandis igatseksid endale sellist autot.

neljapäev, 29. november 2007

EV 90 (lisatud minu kuulsuse-sekund)

Eilne päev algas sõiduga Jüri Vilmsi mälestuskivi juurde. Tuul lõikas, lumi oli külm nagu alati ja kohal olid ainult ja ainult need, kes pidid. Põlema pandi kaks küünalt, asetati kaks lillekorvi ja ERRi korrespondent tegi lõigu AKsse.
Siis tuli päev ise, ma ei mäleta täpselt, mida ma tegin, aga õhtul kl 18 olin juba Pilistveres tulešõul. Ja ma ütlen, see hommikune külmetamine polnud midagi. Reumahoost vaevu toibunud selg sai täiega kabelimatsu. Soojemaks läks alles siis, kui põhk põlema pandi ja leek üle süütajate peade lahvatas.
Olin siiski külmast kange, kui pulk, kui koju sain. Ma ütlen, need lõbusad reportaažid on alati kõige hullemad. Uskuge mind ja ärge püüdke seda kodus järele teha.

Peale AK reporteri filmis Vilmsi kivi juures ka maavanema nõunik, kelle tehtud klipilt võite mind vilksamisi näha külmast krampunult passimas: http://www.youtube.com/watch?v=QuVB9V4uH6Y

kolmapäev, 21. november 2007

Veel toidust, seoses pressiüritusega

Täna käisin kentsakal pressikal - esiteks oli korraldajaid algusest peale rohkem, kui osalisi. Ja need osalised kogunesid enne algust ruumi taha, kus oli peen snäkilaud. Nad sõid ja jõid ja arutasid, mis kummalised viljad need kollased ja hapud võiksid küll olla.
Või et kas seda juustu peaks lahti ka lõikama - ah las ta olla suures käntsakas, nuga on ju kõrval.
Ja lõpuks oli üldsegi fotograafe rohkem, kui kirjutajaid, pildistada aga ei olnud justkui midagi. Kõik tegid pärast taldrikutega kolm tiiru, see oli tore, sest kõht oligi väga tühi ja juustu ma lõikasin endale ka ja neid kollaseid hapusid sõin ka mitu tükki.
Midagi ei paistnud söövat kiirustav teleajakirjanik, mis võis olla ka põhjus, miks õhtuse saate esiuudis nii veidralt fookuseta oli.
Lisan pildi kolleegist, kes oli mu pressikalt tööle naasmise ajaks haaratud jubedast tähenärimishoost (sarnaneb pisut linnutaudile) ja viskles oma lauale kogunenud paberihunnikus, õigustades seda väitega, et tal on palju tööd. Ta rääkis ka pisut seosetut juttu, mille sõnumist sain aru, kes on siin majas kõige töökam ja et mina see vist ei ole. Vähemalt mitte täna.
Oh maa ja ilm küll! Nii palju siis toidust.

esmaspäev, 19. november 2007

Ärge sööge seda kringlit

Kirjutasin täna uudist diabeetikute foorumist ja umbes sellel ajal, kui olin sinna just jõudnud punkti panna, sakutati mind hõlmast.
See oli uudise peamine allikas isiklikult, kes kihutas minu juurde ahjusooja kringliga, sest ta oli just kuskil käinud ja seal jäänud üks kringel üle ja siis ta leidnud kohe, et see tuleb kähku mulle tuua.
"Näed," ütles ta rõõmsalt. "Võta endale!"
Kringliga köögi poole minnes katsusin kõhtu sisse tõmmata ja mõtlesin, et kas ma siis tõesti näen nii kõhn välja. Mingi põhjus peab ju olema, kui inimene toob mulle kringli, mis lausa õhkab kaloreid. Kuni me temaga selle paberist lahti harutasime, valgus küpsetise alla rasvaloik. Seal, kus oleks pidanud olema auk keskel, see koht oli täis šokolaadi ja võisegust glasuuri.
"Miks nad küll need kringlid nii rasvased peavad tegema," ohkas naine ja noppis oma tikutopsisuurusest lõigust välja vähemalt 30 rosinat.
"Kui te olete vähegi tervislikest eluviisidest lugupidav kollektiiv, siis te seda ei söö !" teatas ta enne äraminekut. Ma loodan, et see oli nali.
Tuju tõstmiseks lisan siia foto omaaegselt Lada reklaambrošüürilt. Ühel heal päeval asun ka mina oma autoga teele grüünesse, saolng täis laulu ja rõõmu. Esialgu pole tagasilla undamise tõttu eriti palju kuulda. Muuseas, ma sain uue aknapesu-süsteemi, see on palju moodsam, kui vana kumminupp armatuuris - nüüd pumpan ma klaasile vett jalaga!

kolmapäev, 14. november 2007

Lugu sellest, kuidas mu auto remondis käis ja kuidas ta sellest veel rohkem katki läks

Järgnevalt tuleb pikkkkk lugu minu autost, mille ma mõne aja eest kibedusega kirja panin. Võib-olla oleksin ma selle ka niisama jätnud, kui poleks olnud täna toimetuses üht juhuslikku repliiki – keegi naine rääkis, kuidas ta tunneb autoga remondis käies, et temasse suhtutakse nagu ohmusse ja küsitakse lihtsate asjade eest kallimat hinda. Et mis see naine ka taipab...
Kõik algas sellest, et viisin oma auto (Opel Astra 1,7 diisel, 1994) autoremonditöökotta S. Et igaks juhuks ära vahetada hammasrihm.
Töö sai tehtud ja makstud ning mõni aeg hiljem vahetasin samas kohas ka õli. Kurtsin meestele, et millegipärast on hakanud kaduma tosool, kuid mingit mõistlikku põhjendust sellele keegi ei leidnud ja nii see asi jäi.
Siis hakkas kaduma õli. Auto käis töökojas ülevaatusel, mehed arvasid ühte ja teist, võtsin auto ja sõitsin sellega sama targalt minema ning jõudsin umbes kilomeetri kaugusele Paide kultuurikeskuse parklasse, kust pidin tuttava peale võtma. Ootamatult läksid auto pöörded üles ja mootor tegi üha hirmsamat häält. Tõmbasin võtme süütelukust välja ja põgenesin asju maha jättes välja.
Auto käis edasi, kuni käsi üks suurem pauk, sumbutist tuprus paks suitsupilv, mis kattis õrna sinise vinega kogu üle tee asva pargi. Kiirtoiduputkast hüppas välja müüja ja mõned vanemad iniemsed tormasid eemale ja nooremad lähemale.
Helistasin jalamaid töökotta. „Kuumus läks mootoris nii suureks, et kütus hakkas ise süttima, midagi eluohtlikku see ei ole, kui käima läheb, siis sõida,” ütles mehaanik.
Sõitsin siis koju. Lugu päädis sellega, et Tallinnas elav vend võttis ja vahetas ära turbo, mis oli ilmselt õlipuudusest kuivaks jäädes otsad andnud.
Õlikadu aga jäi. See ei tilkunud küll õnneks enam sirinal sumbutist välja, aga suitses küll.
Ühel äikselisel päeval, kui olin teel koju, tabasin mootoris uue hääle: kiire laperduse ja plõgina ning siis kadus mootorist kogu elu.
Kui auto käima ei läinud, siis helistasin emale. „Osta palun bensukast köis ja tule mulle järele,” palusin teda ja seda see praktiline inimene tegigi.
„Hammasrihm,” teatas läbisõidul olnud vend napilt, kui oli pisut kapoti all surkinud.
Haarasin mobiili järele ja võtsin kõne tuttavale mehaanikule, kes oli selleks ajaks töökohta vahetanud.
„Nad ju vahetasid kogu komplekti ära, veepump ja mis seal veel on,” hädaldasin.
„Mina ise seda tööd ei teinud, aga sa vaata, kas ikka on uus veepump, nad ei pruukindki üldse seda tegelikult uut panna,” loopis mees halgusid leegitsevasse kahtlustetulle.
Esimesel võimalusel tõttasin kurtma töökoja juhatajale, kes minu kergenduseks juhtunusse tõsiselt suhtus. „Vaatame üle ja lugu on tõesti hammasrihmas, siis läheb töö garantii alla,” kinnitas ta.
Sõber vedas auto töökotta ja pärast närvilist ooteaega teatas juhataja, et vea on põhjustanud defektne veepump ning auto tehakse tasuta korda.
Hingasin välja ja astusin kergema südamega vastu äsja alanud puhkusele. Pere ja sõprade lahkuse piiril liikudes sõitsin erinevaid autosid laenates läbi nii Setu- kui Hiiumaa. Viimases kohas sain ka kõne, kus juhataja teatas, et auto on korras, tuldagu järgi.
Arve garantii eest ulatus üle kuue tuhande krooni, millest ma pidin maksma ise kaks ja pool. Kandsin sellest ette parasjagu Londonis tööreisil olevale vennale. „Nookurid, olgu, aga miks nad vaakumpumba ära vahetasid,” hämmastus ta.
Ei ole mul oma töö käigus olnud kummagagi tegemist. Selgus, et vaakumpumpa on vaja pidurdamiseks ja tehtud tööga polnud sellel mingit otsest pistmist. Tundsin end nõmedalt. Ka auto üle polnud ma rõõmus – käima läks ta kahtlaselt halvasti ning paari päeva pärast tajusin ninas justkui diislilõhna.
Lühidalt – kätte sain oma Opeli esmaspäeval ja teele jäin sellega neljapäeval.
Äravedamist oodates teepervel pikutades mõtlesin paljudele asjadele. Mulle tuli meelde, et sellel ajal, kui mina lugesin köidete kaupa ajaloolisi romaane ja neelasin kirjandusklassikat, oli venna öökapiraamatuks paks ja kulunud teos „Moškvits”. Ülikoolis kulutatud aeg ongi ju nüüd põhjuseks, miks osa sissetulekutest läheb pangale ja teisest osast lihtsalt ei jätku, et osta ja ülal pidada autot, mille peale töökojas ei öeldaks – nende vanade autode puhul ei tea kunagi, mis viga võib olla.
Nojah, töökoja juhataja ei rõõmustanud mu üle kohe üldse mitte. Veetsime üliemotsionaalse veerandtunni, mille jooksul ta väljendas veendumust, et olen ise juhtunus süüdi ja kohe oleks pidanud tagasi tulema, kui midagi viga oli ja et nüüd on jälle kindlasti kõik laiali jooksnud.
Sõber vedas auto jälle tagasi ja mõne aja pärast sain teate, et võin järele tulla. Sõnaaher meister teatas, et termoklapi kaitse oli läbi, sellepärast läks mootor kuumaks, lisaks oli murdunud üks uhiuutest nookuritest ja ülejäänud probleeme põhjustavad ilmselt väljavahetamist vajavad pihustid. Aga raha nad kõige selle eest ei võtnud. (Aga süüde, kas nad süüdet vaatasid, nõudis vend.)
Vahepealset sadat kilomeetrit ma ei kirjelda, piisab sellestki, et järgmisel päeval olin samas kohas tagasi mõni meeter enne seda, kui auto mootor välja oleks surnud.
Keegi vanem mees oli kindel, et viga on kulunud nukkvõllis ja avaldas sel teemal sõnarohkelt arvamust.
„Kas sina tegid seda tööd,” nõudsin ärritatult.
„Ei,” vastas ta. „Mina ei tee siin mingeid töid.”
„Mida sa siis räägid,” nördisin lõplikult.
„Mina olen omanik ja võin kõike rääkida,” teatas ta leebelt. Mul oli piinlik, aga õnneks ta ei pahandanud. Edastasin ka kahtluse süüte asjus, mis samas maha tehti ja võtsin veel kord üles vaakumpumba teema. Mees lubas, et võib vana pumba üles otsida ja autosse panna, siis saan ise näha, milline see on.
Pärast seda ei näinud ma autot tükk aega kuni järjekordse kõneni, et nüüd peaks korras olema. Viga olnud ühes nookuris ja see süüteprobleem olevat kah nüüd korras, lisati mokaotsast.
Autot ära tuua ma ei jõudnud, enne kadus sellel töökojas kuhugi õlisurve. Juhataja teatas oma uutest kahtlustest võimalike vigade suhtes, mis lõppesid arvamusega, et autoke on omadega põhimõtteliselt läbi, aga kui nüüd ühed odavad jupid ära vahetada, saaks kuskil viis tuhat kilomeetrit veel sõita, nii et auto oleks võimalik kähku maha müüa.
Olin jahmunud. Päriselt ka. Autoteenindus, mis soovitab teadlikult pettusele välja minna ja müüa maha masin, mille sõidukõlbmatus on ette kindel? Mitte ühtegi teie poolt pakutavat masinat ma ei osta, selles võite kindlad olla, mõtlesin oma peas.
Lõpuks lubati, et võin oma auto nüüd siiski kätte saada ja see ka sõidab, vähemalt siis, kui pöörded kõrgel hoida.
Järgmisel päeval läksin sellele järele. Sõnaaher meister istus leti taga ja tõstis küsivalt pead. „Kutsun juhataja,” pomises ta traditsiooniliselt tervitusele mitte vastates ja kadus.
Juhatajal oli teatada, et nad olid siiski otsustanud auto uuesti lahti võtta, et näha, mis seal siis ikkagi viga on. Rõõmsama poole pealt oli tal lisada, et seda viga, mis nad arvasid, ei ole, aga mis on ... küll nad vaatavad ja siis helistavad.
Taaskord tundmatutest terminitest uimasena kadusin välja vihma kätte.
(„Ma spetsiaalselt palusin, et nad sellega enam midagi ei teeks, miks nad ta küll sealt alt lahti võtsid, nad ei pruugigi seda enam korda saada,” ahastas vend.)
Asi on selles, et autoteeninduses on keskmisel naisel suhteliselt kerge lolliks jääda. Kuna asjast palju ei tea, siis on kerge mütsi üle kõrvade tõmmata ja isegi väga lihtsast tööst midagi jube suurt teha. Mehed, kes sellest aru ei saa, võivad ette kujutada käiku naisrätsepa juurde, kus küsitakse, milliseid õmblusi, siksakke või lõikeid peaks tegema. Keskmine mees ainult vihastaks selle peale ja nõuaks – tehke see ülikond ometi valmis, nii et sobiks ja kõik oleks korras ja jutt nii pikk.
Aga autost veel. Kui paari päeva jooksul keegi mind sellele järele ei kutsunud, siis palusin vennal veelkord töökotta helistada.
„Nad ütlevad, et mootor on nii kulunud, et seda ei saa parandada ja nad toovad auto ise treileriga sulle koju ära,” ilmus MSN-i aknasse tema tekst.
Haarasin toru ja helistasin uudist jõllitades talle jalamaid. „Küsisin, kuidas see siis nii äkki just nende käes juhtus, aga sellele ma vastust ei saanud,” märkis vend peale seda, kui oli kinnitanud, et olen asjade käigust õigesti aru saanud.
Olgem ausad, olukord, kus remontijad teie auto teile pärast remonti treileriga peavad õue vedama, ei ole siiski päris tavaline.
Haarasin veel kord toru ja helistasin juhatajale, kes võttis mu kõne vastu sobivalt leinalise tooniga ja kaasatundvalt. „See vaakumpump, seda pole mul siis vaja, kui auto omadega õhtul on, võtke see tagasi ja andke mu raha tagasi,” nuiasin. Torus valitses hetk jahmunud vaikust, sellist juttu juhataja ilmselgelt ei oodanud.
Aga vorst vorsti vastu, mina poleks oodanud tema vastust.
„Helistan sinna romulasse, kust me selle saime ja ütlen, et see on defektiga, kui nad pumba tagasi võtavad, siis saate oma raha,” ütles see lahke mees.
„Romulast ... mis nad veel on meile rääkimata jätnud...” ütles vend MSN-is seepeale. Ent mind vaevas muu. Kujutasin endale ette, kuidas mehed seisavad mu auto ümber, olles seal midagi ära käkkinud ja siis ütleb keegi nupumees: „Ütleme talle, et seda ei saagi parandada, mootor on liiga kulunud!”
Muidugi, mu auto on vana, mis liigub see kulub ja selles ei saa ma töökoda süüdistada. Suurem mure on see, et kogu selle saaga jooksul kuulsin lausa uskumatuid juhtumeid töökodade suhtumisest ning ilmses nihkes teistatud tööde ja esitatud arvete suuruse vahel. Põhimõtteliselt, kui ise mootorit piisavalt ei tunne või puudub usaldusväärne töömees, siis näib lakisaamine olevat ette kindel.
Ma ei usalda autoremonditöökodasid. (Muuseas, sellel minu omal on viimaste andmete kohaselt tõsiseid ärilisi raskusi – selgus, et nad on oma klientidele müünud Euroopast toodud autosid, mis on seal varastatud. Ja neile iseloomulikult ostsid nad masinad sisse üliodavalt ja müüsid kallilt.)
Vaakumpumbaraha õnnestus siiki kätte saada, asjade käik kiirenes oluliselt pärast seda, kui teatasin plaanist minna tarbijakaitsesse kaebama.
Mitmed mehed, kes on sellest autojamast kuulnud, laksutasid keelt ja küsisid – miks nad kohe ei teinud seda teist või kolmandat, aga mina ju ei tea, nagu öeldud, lugesin ma nooruses valesid raamatuid.
Juhtunust õppisin seda, et võimalusel ei tohi kunagi minna autoga teenindusse naine üksi, ka juhuslik mees tänavalt on parem, kui lehvivad lokid ja ükski abinõu ei aita inimeste osas, kelle esimene mõte on minna välja väikse pettuse peale.

teisipäev, 6. november 2007

Millega sõidab maa-ajakirjanik


Üldiselt sõidab maa-ajakirjanik tööle autoga. Kui auto läheb väga katki, siis püüab ajakirjanik käia bussiga. Kui ajakirjanik on korduvalt saabunud tööle rusutud meeleolus pärast hommikust tundi, mis kulub bussil 25 kilomeetri läbimiseks, ütleb kaastundlik kolleeg - kuule mul on õue peal üks auto...
Auto on valmistatud kuldsel 1972-l aastal, selle kohta öeldakse ka nullüks ja ta on väga peen ... oma aja kohta.
Sõitmisel täitub salong ühetoonilise undamisega, umbes sellise hääle järgi kuulis vanasti juba kaugelt, et lähenemas on Ikarus-buss. Kui nuppe õigesti keerata, läheb salong soojaks, aga tagumine aken sulab üles alles siis, kui sinna päike hakkab peale paistma. Klaasipesuvedelik käib kummist kotti ja kogu kupatus töötab kummist nupu abil, seal peaks tekkima vist vaakum.
Keegi varasem sõitja on paigutanud tagaistmele piraka kõlari. Isegi kui sõitmise ajal üle undamise kuulata kannatlikkust sisendavaid vaimulikke laule, tekib rooli hoides hootisi tujulangusi. Siiski, näiteks Kuubal liigeldakse üldse peamiselt veohärgadega ja nende elu on veel raskem. Aga alati on võtta mõni veohärg, mis teele jäänud masina minema veaks.
Kui minna maa-ajakirjanikuks Kuubale?

esmaspäev, 5. november 2007

Paeltega kummikud


Käisin esimese lume puhul metsas ja siin pildil on teerada, mis praegu on muutunud raevuka oja oruks või midagi sinnakanti.
Olin tossudega ja sain algul märjaks, siis veel märjaks ja lõpuks mudaseks.
Mõtlesin tossu mudast õngitsedes, et tegelikult saab inimesi võrrelda jalatsitega. Ma tean mitut inimest, kes on loomult nagu peoking - ilus ja läigib ja kiiresti hakkab hõõruma. Ja siis selliseid inimesi, kes on nagu need vanad nr 46 kalossid meie majas, et kõigile on suured, aga head jalga panna, kui on vaja minna kiiresti aiast tilli tooma või midagi.
Konkreetselt laupäeval oleks metsas vaja läinud selliseid kummikuid, millel on üleval osas paelad, et saaks kinni siduda ja vesi ei tuleks sisse. Muidu oli plaan minna edaspidi räätsadega sohu, aga praegusel juhul kuluks ära pontoonid. Ja väike seadeldis, millega saaks sügavamaid lompe ületada, umbes selline nagu see seaema Lotte multikas leiutas.

neljapäev, 25. oktoober 2007

Oh, lugege mu blogist

Jätsin oma prooviks loodud blogi vahepeal täiega unarusse ja see tuli mulle meelde, kui lugesin oma kolleegi naljakaid sissekandeid tema blogist. Naljakaid sissekandeid oma blogisse ma küll eriti ette ei näe, kuna elu on hetkel suhteliselt kurb - mu sülearvuti on jätkuvalt garantiiremondis. Aga niipea, kui selle kätte saan, edastan ülikurva postituse oma autost. Lugu ise on juba sinna valmis kirjutatud ja ootab oma aega tõetunniks.

esmaspäev, 12. märts 2007

väga vaikne

Neljapäeval käisin mandliopil, kartsin seda natuke. Mul pole kunagi ühetgi suurema ega väiksema narkoosiga oppi olnud ja siis seal kitsukesel laual ümmarguste lampide all polnud üldse tore olla. Küsisin ühelt rohelise maskiga õelt, kui kiiresti narkoos mõjuma hakkab.
Oh, te ei jõua kuuenigi lugeda, ütles ta.
See oli vale, ma ei jõudnud midagi lugeda. Tundsin, kuidas rinnas miski suriseb ja järgmine hetk oli see, kui kaks naist mind raputasid, veeretasid ja muidu tülitasid.
Kael valutas ja uimane tunne oli, käe küljes valutas kanüül. Jäin tukkuma ja tegin seda vaehaegadega õhtuni välja. Vahepeal veeretati mind mu ratastel sängis palatisse, kus oli üks neiu ja üks moor. Moor oli kõige reipam. Neiul oli vist olnud pimesooleop, ta hoidis külge ja köhis hädiselt.
Koridoris lõid tervemad haiged lahingut ratastooli pärast. Seal oli veel üks eriti kõvahäälne naine, ma ei tea, kas ta oli sealt personalist või lihtsalt haige, aga ta vatras kõva häälega hommikust õhtuni oma elust ja teiste elust. Ennustas kellelegi tema tulevikku, teatas, mis on ülesanne elus ja vahele rääkis meenutusi Jämejala haiglast.

esmaspäev, 26. veebruar 2007

Lind laulab

Ehitasime Karliga lumekindluse, see on praegu päris huvitav, sest kõvast lumest saab käsisaega uhkeid plokke välja saagida. Ja see on kerge. Palju kergem, kui saagida vastikult kõvasid puust laudu. Saime päris kõrge müüri üles ja tegime ka müürisakid, kahjuks on pealuuga lipp praegu välja laenatud, muidu oleks ka see müürile lehvima pandud.
Karl loodab väga, et tuleb veel kõvasid külmu ja siis me saame kindluse veega üle valada ja ta saab müüril käia. Mina tahaks ka, et külmad ilmad jätkuks, siis ehk ikkagi tuleks jäätee.
Aga arvestades seda, millise intensiivsusega väiksed linnud juba laulavad ja kui kiiresti päike katustel lund sulatab, on see vist küll erilise tulevikuta unistus.
Mõtlen murega sellele, et Oma Saare kuu-ajaline tellimus saab varsti läbi. Kui telliks seda veel võis siis hoopis vahelduseks Meie Maa?
Tegelikult ei ole mul kumbagi vaja.

kolmapäev, 21. veebruar 2007

värskendav jahedus

Täna hommikul oli suht karge tõusta, väljas oli -24 kraadi külma. Karl oli väga õnnelik, ta liumägi, mida me eile veega üle valasime, oli korralikult jääs ja seal sai liugu lasta. Üldiselt oli küll väga tüütu ämbritega toast vett välja vinnata, aga kui teisel sellest ikka nii palju rõõmu on ... siis hea küll. Võib-olla teeme ka liuraja, kui viitsime.
Kivi-asi on ikka veel ülal. Inimene helistas ja kurtis taas, aga kui ma hakkasin talle helistama, et külla minna ja seda kiviaeda vaadata, siis oli ta levist väljas ja mul tuleb lihtsalt loota, et ta rääkis ikkagi õigust ja tõesti kakerdas haledal kombel lapsevankriga mööda kivikuhilaid.
Külm ilm on muidu parem kui niiske ja pime sügis, lootkem, et see kestab edasi. Merili läks tähtsalt pressikale, ma tahaks, et ta tooks sealt paar savisaart ja natuke heeringat ka.

neljapäev, 15. veebruar 2007

Midagi head

Kui inimene kõnnib lapsevankriga mööda teed ja ta vankri rataste alla jääb suur kivi, mida siis peaks tegema? Ma ei tea, mida teie teeksite, aga üks kena inimene, kellega see juhtus, võttis telefoni ja helistas ajalehte. Kivi võttis ta vankrisse kaasa. Ma ei tea, mida Merili ja Kristo sellega nüüd teevad, kas toovad mulle näha või mitte, aga vaatama nad seda läksid.
Siinkohal võib lugeja öelda (ja õigusega): oleks mul teie mured!