reede, 27. veebruar 2009

Uued tarkused siis teadjanaiselt, kes saabus loetud päevade eest Indiast Sai Baba juurest.
Inimesed on puha happeid täis, happeid ja lima, aga eriti happeid.
Kes selge peaga mõelda tahab, peaks loobuma kohe lihast ja arvestama, et kala teeb uimaseks.
Kes nüüd kohe kiitleb, et sööb nagunii rohkem juurikaid, olgu parem vait, sest see väljamaa kraam pole üldse hea. Juurikad olgu pärit 50 km raadiuses elukoha ümbert.
Pudelivesi on surnud vesi, üldse kõik korgialused veed, neid pole mõtet sisse puukida.
Mis veel?
Midagi.
Küllap see lõppeb ikka nii, et ühel päeval tuleb hakata endal jälle lehma pidama ja heina tegema.
Aga jutuajamise teine osa teadjaga tuletas mulle meelde KH kogemust isikutega, kes paluvad abi copy-pastemisel, sest neil on kodus hoopis Philips (ilmselt monitor) ja nad pole selle masinaga siin harjunud...

- Halloo! teie kiri ei tulnud läbi!
- Kas tõesti? Saatsin selle aadressil XXXX.
- Ah soo? Ah XXXX?
- Jaa, no see, mis teie kodulehel on.
- Ah see, see ei tööta päris hästi, sealt ei tule meilid läbi. Mulle lapsed tegid eile uue aadressi, ma vaatasin sealt.
- Hmm.
- Ma ütlen teile, see on YYYY, siis üks ja siis hätt ja siis hott!

Kolmandast kõnest ma ei räägi praegu, aga see tuli nagu Saatus Ise.
Ega tõstnud mu tuju. Sest lõpuks on ju reede ja hiline tund pealegi.

Päevane, juhuslikult meelde turgatanud tsitaat

Kõige pimedam on see, kes korralikult ei kuula.

Hull-Sweeny
Vaatasin eile Slumdog Millionaire filmi. Filmi lõpp oli liiga ameerikalik, raamatu lõpp liiga indialik ... kuigi see ongi Indiast.
Esimest korda kuulsin sellest loost raadiost, kus raamatut lõiguti järjejutuna ette loeti, see oli väga huvitav. Hiljem lugesin ka raamatut ja see oli veel huvitavam. Eile, kui hakkasin filmi vaatama, tuli mulle suure üllatusena, et see on sellest raamatust, sest ma ei viitsinud sisu kohta enne midagi lugeda.
India poisi teekond läbi miljonimänguküsimuste, vastuseid ta teab õnnekombel, tänu sellele et on elanud kiiret ja kirevat elu. Kuna teekeetjast seda keegi ei usu, siis kahtlustatakse teda kohemaid pettuses.
Parimaks India-looks pean ma ise küll Kiplingi "Kim´i", kus on kogu selle maa essents sees, aga slumdogil pole ka viga, oscarid ka ja puha.
Ühe asja ma sealt filmist õppisin ka - need kohad, kus templites tuleb edasi minna paljajalu, seal oleks hea kingad kaenlas hoida, kui ei taha neid varsti kohalikult nurgatagusel turul müügil näha.

kolmapäev, 25. veebruar 2009

Ja on meil selline Evelin...


Peol käidud nagu naksti. Narva oli päris lahe, narvalased ka. Ööbisime minu valitud hostel-hotellis, mis jahmatas jubedate tubadega ja veel sellega, et need olid neljandal korrusel. Vedage ise kahte arvutit, kuube ja kodinaid...
Enne lahkumist sain loa kasutada esimesel korrusel asuvas toas olevat fööni. Tuba oli suur, avar ja täiesti normaalne. Tusaselt küsisin mutilt leti taga, et miks meid sinna neljandale pandi.
"Noo, esimesel on toad kallimad," kukkus naine seletama.
"Ja siis," küsis fotograaf.
"Jaah, nooh, need olid koristamata ka," tunnistas tubli töötaja.
Ma arvan, et koristamata need jäävadki, kuni majas on veel korras tube, kuhu inimesi panna.
Öösel lõugas koridoris kamp teleinimesi. Neil oli vaja lipu heiskamisele kohale minna kaks tundi varem ehk 5.05 ja koridoris uskumatult karjuda. ("Margit magab allpool! - Jõite palju või!? - Pole siin keegi joonud!") Hiljem kohtasin hommikusöögilauas tuntud saatejuhti, kes kugistas muna ja lubas kolleegide peale lärmamise pärast kaevata.
Lisaks olid kolleegid majaesise ära blokeerinud ja ta pidi oma auto viima tasulisse valvega parklasse, kus ööpäev maksis 17 krooni. Kuulsus arvas, et see on uskumatu hind ja uskumatu linn.
Hiljem nägin teda elegantses riietuses vastuvõtul. Oleksin tahtud näha teda lahkumas sealt kööbakast helesiniseks värvitud vestibüüliga hostel-hotellist, kus adminn veetis öö leti kõrval diivanil.
Muust huvitavast tuleb mulle meelde, et fotograaf suutis osta adminni käest kümne krooniga kaks õlut, maja all asuvast pagaritöökojast kopsupirukaid ja saada tuppa kaks kannu oivalist kohvi. Hommikusöögiks toodi igale sööjale kolm praemuna ning kokk seisis laua kõrval, käed puusas ja teatas, et nii kui öeldakse, praeb kohe juurde.
Noh olgu. Mul praegu tuli uni peale jälle.

pühapäev, 22. veebruar 2009


Lugu, mis mind vihastas.
Tuletab meelde mingit ekstreem-vanameest, kes oma pisikese paadiga Austraaliasse või sealt minema purjetas ja hiljem teatas, et reis oli rikutud juba algusest peale, sest konserviavaja oli maha jäänud...
Olge leidlikud inimesed, tõepoolest!

Kui ma üldse lähiajal teleekraanile jõuan, siis juhtub see ilmselt 24. hommikul 7.18 Narvas lipuheiskamise ajal, sest rahvast on vähe ja kõik, mis/kes liigub läheb katteplaani, mis müriseb.

Pildil Toomas ja Evelin, tehtud Karli poolt vanaemale kingituseks Tähekese spets-lehe järgi.

reede, 20. veebruar 2009

Odavad ostud

Läksin poest läbi, et sealt maitsvaid heeringaid osta, aga heeringaletis oli kole ja aeglaselt nihkuv saba. Seda passides leidsin juurikate juurest äärmiselt huvitava rohelise salati segu (mulle tundmatud kõrred ja lehed, hinnaga 21.90), mis paistis väga isuäratav, sest peamiselt sõin tööl täna eilsest uue kujunduse esitluspeost ülejäänud kringlit ja magusaid saiu.
Sinkide juures polnud midagi, aga see-eest oli tekkinud mu tavapärasele rajale miski riiul ja seal oli alega (20,90) Kreekas toodetud ja plekkpurki pandud asi, mis kirjelduse järgi on viinamarjalehtedesse mähitud riis. V huvitav, ma pole seda söönud ka kunagi.
Siis ostsin veel suure paki jäätist, see oli ka allahinnatud (17), ühe soodushinnaga veini (hinda ei mäleta) ja soodushinnaga Fairy (17 - ei ole aimugi, palju see muidu maksab) .
Lisasin veel mõned odavad ja vajalikud tooted ja hei! kassas pidin maksma kõige selle eest üle 200 krooni.
Praegu söön eilseid kotlette ja mõtlen, et oleks pidanud ikka heeringa võtma ja ära tulema.

neljapäev, 19. veebruar 2009

Oli kord selline Evelin...

Meie nunnu!


Run, Kaia, run!

* Spordikaugetele ja muidu aeglastele: jõudis Dubais poolfinaali, enne seda andis vastu nina edetabeli tesiele reketile!

Hommikune tsitaat

Heale häälele ei tee magamata öö või tuuletõmbus midagi, viletsat häält pole mõtet hoida.

Benno Hansen
(tuntud Eesti ooperilaulja 1891-1952)

laupäev, 14. veebruar 2009

Kuidas kiusata teismelist

Selline lugu, otsisin oma vana tuttavat, no tõesti 7-8 aastat pole näinud. Aga nüüd oleks vaja.
No ja ta elab kuskil Iiirimaal, mingeid kontakte kuskil polnud, ainuke jälg oli õe reidikonto.
Õde käib kuuendas klassis ja on kuskil 13 siis.
Tegin siva endale konto ja saatsin talle sõnumi, et haljuu, anna venna meili.
Tema mõne aja pärast, et mida-mida, kes sa sihuke ja nahuke oled ja võõrastele üldse mingit venna meili ei jagata!
Mina küsima, et mida halba ma siis selle kirjasaatmisega võiks ka teha, ei tea ja et olen vana tuttav, tahan Iirimaa kohta küsida.
Tema vastu, et ahah, meil see ja see.
Mina, et kle tänud, aga ega sa mind ju nüüd ikka ei tunne!
Tema, et noo, ise ütlesid, et vana tuttav...
ICC!
Kuna mul oli juba lõbus selle aja peale, siis kiusasin teda veel. Et kuidas muidu ja tore, et sul nüüd nett on ja koolis kenasti läheb jms.
Teismeline läks üha enam ähmi, et mis salajane tyyp see luurab siin ringi!
Kahjuks lõppes kõnelus järsult just kõige põnevamal kohal, kui ütlesin, et olen juba vana inimene ja tunnen ta vanemaid.
Aga jah, lihtne on nendega. Liiga lihtne ja nii etteaimatav.
Kui nad loeksid rohkem raamatuid musketäridest ja mereröövlitest, mitte ei igavleks virtuaalselt, siis nad ehk ei oleks nii haavatavad.

Muuseas lastest veel - koolis pidid kõik lapsed joonistama sõbrapäevakaardi ja klassis kellelegi kinkima.
Minu laps joonistas kolm kaarti. Esimese pühendas ta tervele klassile ega soovinud ühtegi õpilast välja valida. Teised kaks joonistas ta kibekiiresti siis, kui selgus, et klassis on kaks last, kes ei saanud kelleltki ühtegi kaarti ja kinkis need neile.
Ise sai ta kaks kaarti, mõlemal peal auto ja kinkijaiks käharpäised plikad.

Ma ei osanud kogu selle asja peale midagi öelda.

Sõbrapäeva siis teile meilt!

pühapäev, 8. veebruar 2009

Käisin EGA-l ehk gospelmuusika auhindade jagamisel ja nägin seal mitmeid tuttavaid hmm noh tuntud inimesi. Üks kõrgel kohal kirikhärra üllatas sellega, et astus lavale Papibändi koosseisus (punt, kus teevad muusikat papid ehk kirikumehed).
Aga tuntud pere teatas, et nad lähevad kevadel tuurile, et oma uut plaati tutvustada.
"Me läheksime hea meelega maakohtadesse, aga sealsed saalid on väga väiksed, 50 - 100 kohta," kurtis naine.
Hah! Tahtsin öelda, et minge siis ometi Saarepeedile, taevas halasta! Selleks ajaks on Enelin seal ehk juba rahvamaja ära kõbinud nii palju.
Eneliniga on neil inimestel nimelt see side, et kunagi, kui nad kõik olid oma kuulsuse ja rikkuse tipul, kaotas Enelin oma briljantkõrvarõnga nende stuudiosse ära. Seda nad olid siis mitme inimesega seal palvetades otsinud, kuni väärt ehe lõpuks Enelini suurest kasukast välja pudenes.
Aga jah. Ma ei öelnud seda Saarepeedi asja. Nad kannatasid vaevu teisedki nööked ära. Ma ei tea, miks inimesed sellised krambid peavad olema. Vahel võib mõne naljaga ju kaasa minna ka puhtalt mängu ilu, võlu ja kõla pärast. (Olgu-olgu, märkus selle kohta, et rockmuusika ongi vanematele inimestele kohane juba nende kaduma kippuva kuulmise pärast, oli ehk liig. Kuid ka see oli liig, kuidas mees karjatas seepeale, et tema naisel on vanus ammu seisma jäänud!)
Üldiselt eks kevadepoole vaatab, kuid ma ütlesin, et kui nad oma tuuri käima saavad, siis tulen teen sellest fotogalerii...
Muide Kuressaare pereraadiol on nende viimane kontsert Olevistes arhiivis olemas, võite näha sealt stiilinäiteid nn kaasaegsemast (nende enda hinnang) kristlikust muusikast.

neljapäev, 5. veebruar 2009

Täna käisin juuksuris. Juuksed hakkasid juba mõne aja eest oma elu elama ja minu selja taga midagi sahistama ja kokku leppima.
Tuli midagi ette võtta.
Esimeses salongis puhkes teenindaja äärepealt nutma, sest juuksur oli just teatanud oma haigestumisest ja püüdis mind mesikeeli veenda tulema homme. Järgmises kohas hüppas juuksur oma nurgast välja nagu puuma ja pressis mu peaaegu jopiga tooli.
Ta rääkis, et nüüd käiakse peamiselt viiest seitsmeni õhtul, varem pandi end kirja juba hommikust saadik. Ja siis ta rääkis veel, kuidas naised muretsevad, et ehk lasevad nad liiga palju lõigata ja mees saab kodus kurjaks. Kord oli üks poiss koolist tulles läbi astunud ja lugenud peale sõnad oma ema kohta, kes pidi tulema järgmisel päeval - et ärgu lõigatagu tal midagi nii juukseid nagu ta ise tahab.
No, mina andsin selged juhised ("Lõigake!") ja ootasin tema parimat. Seda ta tegi - keerutas kääre peos nagu trummar pulki, hüppas ette ja taha, keeras pead viltu ja tegi aeg-ajalt tunnustava näo.
Ausalt öeldes - esimest korda nägin säärast kehakeelt juuksuril.
Edasi läksin antiigipoodi, mis oli samas kõrval. Seal on alati midagi huvitavat. Seekord oli pikk rõõmus mees, kes pakkus kohe karamellkomme. Neid ma ei tahtnud, küsisin hoopis, kus see mees on, kes suvel diivanil magas kuni ma ta õunu sõin ja elu üle mõtlesin.
Mees tegi hirmsat nägu, kui sellest diivanil magamisest kuulis ja teatas, et need ajad on nüüd möödas! Ja see mees - surnud!
Näib, et tutvusin temaga just napilt enne, kui ta end purju jõi, maja kõrval heki taga langetõve hoo sai ja samasse suri.
Sellest on kahju, ta päris meeldis mulle.
Aga antiikmööblit sealt osta pole mõtet. Asjad on suured kolakad, liiga kallid ja noh, vanad muidugi ka.

kolmapäev, 4. veebruar 2009

Kas mäletate lugu kuuest hakkajast mehest? Üks täpne laskur, siis hea rätsept, jooksja, jõumees jms tegelased, kellega kemplema hakanud ahne kuningas kogu oma varanduse mängu paneb ja selle muidugi mehikestele kaotab, kui lubab neil kulda viia ära nii palju, kui üks mees jaksab selga võtta.
Laps luges ja luges ja luges, kõhistas natuke naerda, kuid kui asi jõudis sinna, kus jõumees ei viitsinud kullakoormatega härjavankreid kotti tühjaks kallata, vaid need peoga kõik üksteise otsa lükkas, hakkas ta kannatus kaduma.
"Vaesed härjad, neil on ju niiviisi paha seal kotis! Vankrid kukuvad kindlasti neile peale," muretses ta.
Olen ka enne kahtlustanud, et majas on loomaõiguslane. (Üksainus kord, kui tal teleka ees pisarad silma tulid, oli siis, kui mingis krimkas lasti koer maha.)
Äkki tuleks võtta siiski mingi loom?
Härg kullakoormaga oleks eriti teretulnud.