neljapäev, 28. november 2013

11 aastat silmaopist

Esimeses klassini nägin nagu kull. Siis midagi juhtus ja kuskil teises klassis ei näinud ma enam tahvlile ja mujale.
Tegelt ma ei mäletagi, kuidas ma silmaarsti juurde sattusin, küll aga mäletan, kuidas esimest korda prillid ette panin. See oli eufooriline kogemus!

esmaspäev, 25. november 2013

Hirmutavaid hetki

Kas teil on juhtunud, et keegi teie läheduses lihtsalt väriseb ja kardab?
Mul oli kaks juhust.

Esiteks juuksur õppesalongis, kelle käed täiesti konkreetselt värisesid.
"Palju te peale minu siis ka päris inimestel juukseid olete lõiganud," küsisin parukale viibates, mida sealsamaski üks neiu aeglaselt kärpis.

"Ee... kas ma pean sellele küsimusele vastama," habises tulevane juuksur ja värises veel rohkem.

Ta värises kaks tundi, siis jättis korraks järgi ja siis värises veel. See oli päris imelik kogemus.

Ma ei oska ette kujutada, milline olukord võiks minul panna käed värisema? Mis võiks olla sedavõrd pingeline? Aa, ma mäletan üht avalikku esinemist, kus tundsin end väga kehvalt, siis mul tegelt küll paberid vappusid käes ja igatsesin pulti. Ebakindlus ja ärevus on selle taga järelikult.

Noh, õpetajaga kahasse sai see inimene mul juuksed lühikeseks küll. Ta on klassikalise laulu magister ja kui ta suhtles, siis oli ta hääl kindel, esinemine veatu, tekst ladus... ainult need käed! Ja vabisevad käärid mu kõrva juures! Loobusin vaatamisest ja lugesin telefonist kõik uudised läbi.

 Siis astusin veel läbi lihtsa inimese juurest. Niisama, sest ta kord kutsus. Lihtsal inimesel oli kurk ärevusest kuiv ja hääl kähe, istus nagu kramp oma toolis, ei saanud sõnagi suust.  See oli  mulle suur üllatus ja väga harjumatu. Võttis tükk aega kuni inimene lahti läks, end oma kodus hästi tundis ja kõik ära rääkis, mis pähe tuli.

Pärast mõtlesin, et oli mul vaja üldse sinna minna. Ja et küll on raske elu ministritel jms, kelle tulles tavakodanikud kohe murelikult vait jäävad ja kuidagi olla ei oska.

Ma tahaksin tegelikult mõjuda kivistavalt ja hirmu tekitavalt hoopis oma rotile. Ta just tormab siin mööda kapialust ringi ega mõtlegi lõksu minna. Pole viga, mul on plaan.

Küll me veel näeme, kes siin kavalam ja hirmsam on!




neljapäev, 21. november 2013

See Raagi film

Ehk siis "Kertu".

Istusin ja mõtlesin: "Appi! Miks sa, Raag, sellise filmi tegid?"
Kas ma veel vähe seda maaelu realismi näen? Kas ma pean seda kinos ka vaatama?
Aga Peeter Tammearult väga hea töö, hakkasin teda lõpuks juba peaaegu vihkama.
Olen kuulnud, et paljudele filmi lõpp ei meeldinud. Minu meelest oli parem, kui mõni muu (st eluline) lõpp.
Neist, keda see film on mingil moel raputanud, saan ma aga aru. Olen pidevalt hämmingus ja pean end koguma, kui kuskilt sellisest päriskohast tulen.
Ometigi mulle meeldiks, kui tehtaks sekka mõni Eesti film, mida saaks mõnusalt koos lapsega vaadata, kus ei oleks selliseid räigeid stseene jms.
Noh, "Seenelkäik" ju muidugi on.
Aga kokkuvõtteks: oodanuksin midagi helgemat. Hea, et niigi läks.

Suuri sõnameistreid

Kolleeg palus mul sõnastada mõtte, mida ta saaks minu nimega inimeste nimepäevast ülevaadet tehes kasutada.
Noh, et üks neist on nii öelnud. Kirjutasin talle kolm tähelepanekut, mida ma erinevates seostes taas ja taas täheldan. Siin need on (mu enda lemmik on viimane):


- Headel kuulajatel on alati palju öelda.


- Ka kõige kinnisem eestlane avaneb, kui läheduses on keegi, kellele rääkida iseendast.


- Lapsepõlves õpetati meile, et tähtis pole võit vaid osavõtt. Tegelikult pole ka osavõtt oluline. Midagi ei juhtu, kui jääd koju ja tegeled oma asjadega.

Trauma

Mingil moel vigastas laps hüpates ühe jala kanda ja teise varvast. Müstiline õnnetus. Ilmselt läheb mingis osas teismelise kiiresti kasvava organismi veidruste alla.
Igatahes on ta nüüd kodus, mõlemad jalad sidemes.
Kahjutundega saatsin maadlustreenerile kirja, et matile poiss praegu ei saa. Maadleja ise oli ka väga kurb, sest sõber oli trennis juba uue võtte õppinud.
Aga oh seda toredat treenerit! Ta vastas, et pole hullu, kui käia saab, tulgu kohale! Saab teha harjutusi, mis paranemist ei sega.
Lapse tuju tõusis kohe. On ju tore, kui sidemes jalgadest hoolimata keegi sind tegijaks peab ja trenni ootab.

Täiskuu poolelt ka. Kolleeg palus mul täna ta telefonikõne üle võtta. See oli eakas naine Peipsi äärest, kel oli suur mure: tema tuppa on peidetud saatjad, need pannakse öösel tööle ja need hirmutavad teda! Rääkis ja nuttis. No mis sa teed ära? Politsei ka ei aita. Üldse keegi ei kuula ega aita! Ütlesin tädile, et rahu nüüd, kohe võtame midagi ette! Seepeale ta lõpetas nutmise ära ka. Helistasin siis ühele piirkonnas tegutsevale asjalikule vaimulikule ja palusin läbi minna. Kui heast sõnast ei piisa, küll ta siis sotstöötajale edasi suunab. Saatjatega pole nalja.

esmaspäev, 18. november 2013

Rannast, rabast ja niidult

Mul hakkas siin väike unejama jälle. Uni läks ära kell 4 öösel ja tagasi tuli alatult just enne seitset.
Segasin kokku ühe tee, kuhu panin uhmris tambitud kibuvitsamarju, nurmenukku ja väikese sookailututsaka. Termosesse tõmbama ja super. Tee tuleb natuke selline paks ja isegi siirupine, ei ole mingi lurr.

Õhtul juues magan nagu karu hommikuni ega taha eriti siiski tõusta, hommikul juues on lihtsalt mõnus ja värske (ei pane roolis ja laua taga magama).
Talvisel ja pimedal ajal on kibuvits nagunii hea oma C-vitamiiniga, nurmenukul on samuti ports vitamiine sees, lisaks verd puhastav ja toonust tõstev ja sookail, mida praegu mürgiseks peetakse ja kardetakse, on vana rahvaravi vahend.

Hea, et suvel sai midagi korjatud ikka. Kibuvitsad meeldivad mulle eriti, need olen korjanud Muhust, Osmussaarelt ja Hiiumaalt Kalanast, ikka otse rannast, suurte merede äärest.

Neis on endas juba midagi sellist rahustavat nagu silmapiiri vaatamises.  Nüüd kahjuks pean end teetassist lahti kiskuma ja minema kontorisse oma lauda vaatama.

kolmapäev, 13. november 2013

Ei saa, kuidagi ei saa...

Lugesin Hiiu Lehest lugeja kirja, kes kaebas, et läks elektripoodi, ootas 15 minutit, aga teenindaja muudkui rääkis telefoniga ega lõpetanudki ning inimene läks vihaselt minema.
Sama teenindaja vastas lehes, et raha pole, et rohkem inimesi tööle võtta ja see oli ka töökõne ja klient käitugu nagu kuningas, et vastavat kohtlemist saada.

Ma kohe vihastasin selle peale!

Teenindaja ometi nägi, et inimene ootab! Ei oleks olnud raske kõne hetkeks katkestada ja paluda oodata ja pakkuda istet! Ja halloo - mis ajast kannatlik passimine kuninglikkust tähendab?
Sellepärast tal ongi väike käive ja raha napib.

Meie müüjatele makstakse mingisugust palka ja meie saame mingisugust teenindust.
Introvertne rahvus ei suuda teenindada rõõmsameelselt, avatult ja leidlikult. Ei saa, kuidagi ei saa!

Minu kodupoes leidub lahke ja rõõmsameelne müüja ja see osutus nii suureks imeasjaks, et õnnest joobunud kliendid tegid talle FBs grupi ja korjasid hunniku raha jõuluüllatuseks!

Aga oh kui tihti ma lähen kassast läbi ilma ühegi sõnata. Kassatädi ei tõsta mulle isegi pilku.
Ma ei usu, et see kõik tuleb ainult pisikesest palgast.
See on pime ja hirmus orjaöö kuskil teadvuses, mis kulmineerub talvise pimeduse ajal!

pühapäev, 10. november 2013

Treeneri magus elu

Mul on tugevad kahtlused, et laste sport on asi, millega üks punt inimesi on endale saanud mõnusad töökohad ja mugava äraelamise.

Seda näen ma ei kuskilt mujalt, kui oma lapse pealt. Kui oled treener, siis pead putitama üles mõned paremad, kes on juba varasemast kas paremas vormis või andekamad, nendega saab näidata võistlustel piisavalt tulemusi, et ennast õigustada. Muidugi on see raskem, kui oled maatreener, siis pead meelitama trenni ka kõik need, kes seal käia ei taha, et asi üldse jookseks.

esmaspäev, 4. november 2013

Viis minutit maaelu

Ärge seda videot laste kuuldes mängima pange, see on tegelikult helifail ja mitte parima keelega.
Viis minutit minu tööpäevast, mis oli tegelikult hommik enne kümmet pühapäeval. Mul õnnestus kohata täpselt ühte kainet inimest, see oli üks kootud vesti ja rehaga memm.
Teised olid jutukad jõmmid, kellega tekkis juhuslik vestlus teeserval.
Meeleolukas ning ühtlasi heidab valgust sellele, miks naised eelistavad vallaliseks jääda ka siis, kui mehi just nagu oleks.
Ennetades küsimust - mina püüdsin seal kätte saada meest, kellest üks kunstnik on mitu pilti maalinud. Leidsin ka. Temaga lõik algabki.

reede, 1. november 2013

Väga pime on!

Seekordne kellakeeramine on eriti hull. Hommikul pime, õhtul veel pimedam. Täna ei läinudki peaaegu valgeks.
Käisin ses hämaruses ühe pere ukse taga logistamas. Nad on end tabaluku taha sulgenud ega suhtle suuremat, käivad nagu rohkem öösiti väljas.
Talutöid teevad ka öösiti. Siis kirjutavad kaebusi naabrite peale, et nende koerad hauguvad ja segavad.
Sealt edasi läksin Muhusse üht meest otsima, kellest teadsin talunime ja eesnime.
"Mmmm... üks selline oli, aga see suri ära eelmisel suvel... ütlete, et tal on ema? Sellel on ema ka surnud..."
See oli päris jahmatav info.
Õnneks ikka ei olnud see. Mees ja tema ema on hea tervise juures, eile käisid neil sead õues ja tuhnisid, mis kole.
Meest polnud kahjuks kodus. Tundus, et seal Muhus käib väga äge seltsielu õhtuti. Ratturid aina kihutasid LEDlampide valguses ringi, helendavad vestid seljas.
Kui käisin teed küsimas, siis mees ja naine, kellega rääkisin, hakkasid kohe arvama, mis ma tahan. "Töömeest otsite," pakkus naine.
"Ta on poissmees, kena pikk ja sirge," arvas innukalt mees ja lubas minu eest ise kõik ära rääkida.
Aga jah, nagu öeldud, vajalik härra oli küla peale tatsanud.
Muidu see Muhus uitamine mulle täna väga meeldis. Kõik kohtumised olid väga virgutavad ja inimesed ilmselgelt vabad stressist ja murest.
Muudkui aga ela, söö õunu ja ole rõõmus.