Mets ja soo

53% Eesti pinnast on kaetud metsaga.
See selgitab, miks ma peaaegu igast aknast alati puid näen.
5% Eesti pinnast on raba.
Pole ka vähe.
Sattusin esimest korda elus Marimetsa rappa (pilitidel), mis on suur ja mingi 8000 aastat vana. Seal lendas kaljukotkas ja bioloogid nägid igal sammul teisigi linde, keda tavainimesed ei suutnud siis ka tabada, kui nad binokliga õigesse kanti keerati ja silmapidi linnu vastu suruti.
Selle tõestuseks võite ise püüda viimaselt pildilt leida üles hiiglaslikku nokka keerutava väikekoovitaja.

Argiselt

Viimased sündmused ei ületa õieti isegi blogi uudiskünnist - näiteks suviste ilmade saabumise puhul lülitasime pidulikult sisse külmiku.
Asi on piimas, mis kohe hapuks soojaga läheb, muidu meil eriti midagi säilitada ei ole, sest elu on näidanud, et need asjad, mida kohe ära ei sööda, noh neid keegi ei tahagi.

Siis sai Karl õudse kevadviiruse ja köhis täna kogu öö. Mul oli temast kohutavalt kahju, söötsin aga ühte rohtu ja teist ja oleks ka sooja piima keetnud, aga ta palus viisakalt see hommikuni edasi lükata.

Köhimise vahele ta natuke magas ja rääkis unes igasugu asju, näiteks: "Sama sõna mitmuses! Ma ütlesin - mitmuses!"

Ning kolmanda märkimisväärse asjana mõtlen digiboksi üle. Postkasti tuleb pidevalt ähvardavaid pressiteateid, mis annavad mõista, et alates 1. juulist algab maailma lõpp ning kuna telerist tuli ka jälle see, kuidas Iff digiboksi paberist harutab, siis panin teleka hoopis kinni.

Nagunii on arvuti ekraan suurem, kui teleka oma, mis siiani on töötanud ämma vana roostes antenniga. Talvel libedaga ja muidu suure tuulega kippus antenn katuselt maha prantsatama ja praegu on see vana kõverik toetatud pesurestile (ka see kukkus kogu aeg pikali, kuni keegi hea inimne resti nööriga maja külge sidus).

Ilmamuutustega tuleb keegi saata antenni keerama ja siis ise toast karjuda: parem! halvem! nii on hea!

Minu poolest võiks see nii jäädagi.

Saingi oma telefoni kätte Iisraelist! No kas pole lahe?
Kui asi ei taha ikka kaduma minna, siis pole midagi teha, eks ole. Või siis sisaldab ta mingis koguses mõtlevat pirnipuud, millest tehtud asjad alati omanikule järele lähevad.
Panen suurest rõõmust paar Haifa pilti siia.

Avasin isikliku rattahooaja - uus keskjooks ja kompuuter on peal ja 1 km sõidetud.

Muust olulisest - vend on võtnud koerale lisaks kassi. Ma usun, et ei ole kaugel aeg, kus ta maja kõrvale kerkib seakuut.
Ideede andmiseks lisan pildi Prangli saarel nähtud hoonest, kus alumisel korral oli siga ja ülemisel kanad.

Väga funktsionaalne.

Käisin matustel. Sellist asja pole ma veel näinud. Noored nuuksusid kiriku seina najal juba enne liturgia algust ja kes perest veel vastu pidas kuidagi, murdus siis, kui kiriku noorteansambel laulis rõdult Mariele "You rise me up".
"Väga palju noori ansamblis," ütlesin hiljem väljas vaimulikule.
"Üks nüüd jälle vähem," heitis see kibedalt.
Nutt, nutt.
Ja see, kuidas neli venda, pisarad voolamas, õe kirstu kandsid, ei saanudki muud tuua, kui veel nuttu.
Surnud õde sai pai viimase hetkeni ja kui kirst viimaks hauda lasti, siis tuli ka vaimulik oma tekstiga vaevu toime.
"Ma pole nii palju nutvaid noori veel näinud," ütlesin ühele tuttavale, kes pori seest oma kontsi välja kiskus.
"Mina olen. Matsime Pärnus korraga kuus noort... seal neid... oli... veel rohkem," vastas ta lühidalt.
Kui kirst lõpuks hauas oli, muld peal ning suur ja lai lillevaip kõige üle, siis läks rahulikumaks. Või vähemalt tundus nii.
Matustele saabunud vanemad mutikesed olid kaasa võtnud hulga küünlaid - üks käimine ju - ja süütasid neid ammusurnud tuttavate haudadel.
Aga mis seal ikka. Hea, et see nüüd möödas on ja halb, et üldse juhtus.

Matusel olekule kulus terve päev, mis pani jälle mõtlema sellele, kui olulised niisugused asjad eestlastele on.
Samas - kõik rahvad on omamoodi kiiksuga. Kuulsin, et ameeriklased veavad viimasel ajal surnute tuhka endaga kaasas, eriti laste oma ja puistavad seda igale poole, noh, et laps saaks ka nagu siis kõigisse neisse kohtadesse.
Juudid jälle viivad austuse märgiks hauale kive ja peavad sageli kalmistul käimist halvaks kombeks, aga kui õigel ajal ei käida, siis on ka see jälle halb.
Aga see selleks. Lõpuks - meeldib see inimestele või mitte, maailm kuulub elavatele - näiteks sulle, kes sa seda teksti loed ja mulle, kes ma seda kirjutan.

Ja elu läheb muudkui edasi.

Panen sünge postituse peale ühe video sõnumiga, et elu on igavene ning see väärib tähistamist.

Kole talgupäev

BNS:
Järvamaal hukkus liiklusõnnetuses rattur

TALLINN, 1. mai, BNS - Järvamaal Imavere vallas hukkus reede õhtul juhtunud liiklusõnnetuses rattur, teatas siseministeerium.

Ministeeriumi täpsustuse kohaselt leidis õnnetus aset Eistvere külas, kus 31-aastase Koidu juhitud sõiduauto BMW põrkas kokku jalgratturiga.

Raskelt vigastatud 19-aastane Marie-Helene toimetati Tartu ülikooli kliinikumi, kus ta kella 22.20 ajal suri.

See oli eile.
Täna oleks Marie-Helene pidanud juhtima kodukohas talguid. See on nii kurb.
Ma tunnen Marie ema ja peret. Marie ise on olnud mitme mu loo juures pildil, ta oli lahke, naeratav ja töökas.
Üldse mitte selline, kes peaks oma kodutalu juures auto alla jääma ja surema ainsagi terve kohata kehas.

Mina läksin täna talgupäevale Naissaarele, kust press pidi kella 15ks mandrile tagasi pääsema. Nad olid muutnud päevaplaani, pressist oli kõigil savi ja mingit reisi ei tehtud.
Mobiil sai tühjaks ja selleks, et üldse saarel midagi näha, pidin suruma ennast supiautosse.
Ma olin nii tüdinenud. Talguliseld olid rõõmsad.
Ühel hetkel sai lõputu supiring siiski otsa ja ma istusin mingi varju alla. Vaatasin noori inimesi, kes jalutasid siia ja kõndisid sinna ning kogu maailma kurbus jõudis mulle järele.
Mul on nii kahju Mariest, kahju tema emast, perest ja sõpradest.

Eile, kui ma juhtunust kuulsin, süütasin küünla. See oli lilledega oranž pikk küünal, milliseid ma kunagi varem näinud pole. Leidsin selle oma kileka taskust, sinna oli küünla pannud Vahemeri, kes leidis selle mere äärest.

Küünal põles üsna ruttu ära, hommikuks ei olnud sellest midagi järel.
Peale mälestuse. Need ei põle.