pühapäev, 5. mai 2013

Kõige märjem meresõit elus

Isegi kanuumatkal ei saanud ma nii märjaks, kuigi läksime ümber ja puha!

Tulime täna Hanikatsi laiult. Eile oli ilm nagu kuld, inimesed hakkasid näost õhetama ja päevitusid. Kui öösel kempsus käisin, siis oli tuul tõusnud ja meri kohises. Hommikul oli väike jänes peal ja kohises juba ikka väga.

Paat rühkis ikka kohale kuidagi. Sisse ronides vihastasin elupõlise rannakaluri peale, kes rahvast laidudele vedades mustalt parasjagu raha teenib. Tal on selline suur puupaat, maha ja peale sai ninast, mis on suht kõrge, pead seal kõhuli roomama ja vänderdama ja vastikult rippuma. No miks ei võiks inimene visata paati väikest redelit, mida mööda rahvas mugavalt paati saaks? Eestlane ei ole teenindaja, no ei ole. Olge õnnelikud, et mu paadiga sõita saate ja nii on, eks ole.

No aga ei olnud õnnelikud. Sülitasime kuivadele jalgadele, läksime sügavamale ja ronisime pardale paadi keskelt, kus oli madalam. Tundus suht vapper tegu, et niimoodi märgade kummikutega siis asume koduteele ja puha.

"Pane vähemalt kuivad sokid," halas üks ema oma täiskasvanud poja suunas, kuni see täiesti närvid kaotas ja väga kategooriliselt tal vaikida palus.

Tagasitee kestis kuskil tunni. Lained olid keskmised, aga sellise suunaga, et kord lõi üle ühest, kord teisest pardast. Poole sõidu pealt olime juba ikka üsna märjad ja toppisime kotte turvalisematesse kohtadesse.

Kas see paadimees poleks võinud öelda, et nii hullult hakkab sisse lööma, mõtlesin juba päris kurjalt. Tema ju teab, kus tal kuivemad kohad on seal.

Igatahes. Ainsana suutis rõõmsat nägu suurte lainete peale teha Karl. Täiskasvanud olid ikka väga vingus. Lõpuks plaanisid ju kõik otse laevale minna ja olid linnariided selga pannud...
Mina ka.
Nendega me seal siis tilkusime.

Kui ma olin juba väga märg, siis popsutasime Saarnaki varjust välja ja ma sain täiega vett selga, pähe ja kuklasse. Olin arvanud, et pesu jääb kuivaks, aga ei, ei jäänud!

Lõdisesime ja panime tuule käes vanad koledad tööriided jälle siis selga ja läksime nagu kamp hulkureid praamisappa.

Ma pole iial varem nii märga meresõitu teinud. Panen siia mõned pildid, mille nimi võiks olla: lained, laps ja vihased suured.







Kommentaare ei ole: