11 aastat silmaopist

Esimeses klassini nägin nagu kull. Siis midagi juhtus ja kuskil teises klassis ei näinud ma enam tahvlile ja mujale.
Tegelt ma ei mäletagi, kuidas ma silmaarsti juurde sattusin, küll aga mäletan, kuidas esimest korda prillid ette panin. See oli eufooriline kogemus!

 Ärevusest puhkides harutasin prillid paberist lahti ja panin pähe. Millegipärast tegin seda väikese kamorka uksel, kus me hoidsime igasugu kraami, mis parasjagu kasutuses ei olnud. Olin täiesti jahmunud, kui selgus, et kollasel seinal on praod!
Ja täpid!
Prillid hakkasid mulle väga meeldima. Tore on näha.
Nojah, igal aastal sain varsti uued ja kangemad, aga ikka ei näinud päris hästi. Lõpuks lõin käega, ei hakanud teravalt vaatama, näod olid udused nagunii. Mulle jäi meelde, mis inimesed ütlesid, mitte see, millised nad välja nägid.
Kord jalutasin hämaral õhtul ja teisel pool teed jalutasid mingid inimesed, üks neist ütles tere.
Järgmisel päeval rääkis klassiõde, kellel oli seis nägemisega sama, mis mul, et see oli tema oma vennaga. Ühel hetkel ütles vend kellelegi tere.
"Mõni tuttav," tundis klassiõde huvi.
"Ee... jah, su pinginaaber..." vastas vend.

Prilliinimestele tuttav asi.

Teisemeeal teisel poolel olid prillid igavene vaev. Sporti oli raske teha, kui midagi hüples ninal. Ujumine oli eriti vastik. Kus on mu riided jms küsimused.

Läätsedega ma ei saanudki sõbraks.

Millalgi hakati rääkima laseroppidest. Need olid nii kallid, et polnud üldse teema: 10 000 krooni silm!
Toona sai selle eest kobeda auto. Minu palgad olid siis 2000 krooni või umbes nii.
Ühel hetkel tekkis meil raha ja mehe meelest oli see hea viis kulutamiseks.
Nii-et ma siis läksingi Silmalaserisse.

Ma ei ole kindel, mis mu nägemine selleks ajaks oli, üks silm vast nii -8 küll.

Prillid olid -6,5, ma ei viitsinud lihtsalt uusi teha, mis kohe jälle "väikseks" jääks.

Silmad vaadati üle ja tehti pisaratest. Mingid kuivad paberid pandi silmalaugude vahele ja vaadati, kas pisaraid jagub. Olin rinnani märg pärast seda testi, aga väidetavalt oli silm ikka liiga kuiv.

Operatsioon oli häiriv. Näkku suunati prožed ja  ma ei suutnud niigi palju silma lahti hoida, et seda klambriga saaks fikseerida.
"Silma paistab," kurtsin.
"Ma ei saa ju pimedas silma lõigata," vaidles arst.

Mingil  moel saime sellest üle ja edasist ma praegu enam ei mäletagi. Silma pandi vist tuimestit. Mina nägin ainult mingit valgustäppi. Pidin ennast kõvasti rahustama ja kokku võtma. Et saab, mis saab, siin ma olen.

Ajaliselt läks kõik üsna ruttu ja siis talutati mind ruumi, kus pidin mingi aja olema, nii kontrolli mõttes.
Jube tunne oli, silmad jooksid ladinal vett ja sügelesid. Mõtlesin, et ei suuda seda kannatada.
Taevale tänu. Vend tuli ka kohale ja aitas oodata.
Tal oli endal ühel silmal olnud laserop ja ta oskas arvata, mis värk on. "Ma lugesin ühest naisest, kes lõi pärast operatsiooni prillid jalaga puruks ja läks vanalinna vallutama. Sina vist seda ei tee," märkis ta.

Olin veel vapralt autoga kohale sõitnud ja kavatsesin ise tagasi ka sõita. Oh, lollust! Ma ei saanud silmi üldse lahti!

"Kui halb on pimedatel!" ahastasin seal ruumikeses. "Kuidas nad üldse kinos oma koha leiavad!"

Pärast seda olid silmad mõnda aega valulikud ja tulede ümber olid tohutud halod. Mitu kuud läks, enne kui see kaduma hakkas. Aasta oli vast see aeg, kus normaalseks läks.

Silmad, mis olid ennegi valgustundlikud, läksid veel tundlikumaks ja on seda siiani. Olen see tüüp, kes peaaegu aasta läbi päikseprille kannab. Tõsi, viimastel aastatel on justkui lihtsam.

Ühel silmal tuli väike miinus kiiresti tagasi, aga uusi prille pole vaja olnud. Viimati arst küll pakkus nii -1 retsepti, kuid see pole minu jaoks teema. Kui on arvutiga vähem tööd, siis kaob see peaaegu ära.

Kas sellel opil oli mõtet?

Kindlasti oleks olnud rohkem, kui oleks teinud selle varem. Hiljem polnud enam kõik nii oluline. Samas on muidugi meeldiv, kui ujumas käies asjad üles leiad. Kui ei pea talvel aina uduseid prille pühkima. Kui hommikul pole esimene liigutus prillide pähe surumine. Kui pole muret, et raamid logisevad ja varuprillid tuleb kaasa võtta.

Enne lapse sündi olin aga piisavalt murelik ja kuna elasin siis Tartus, otsisin ülikooli raamatukogust välja kõiksugu raamatud ja vaatasin järgi, millal kujunevad lapsel silmad. Sõin siis hoolikalt oomega kolm rasvhappeid ja muud, mida soovitati.
Õnneks on see praeguseni mõjunud ja laps näeb pragusid, täppe ja ämblikuvõrke täies ilus.

Prillikandjatele aga tervitus ja ma ei pane pahaks, kui te mind tänaval ära ei tunne ning tervitamata mööda tormate!