Kas teil on juhtunud, et keegi teie läheduses lihtsalt väriseb ja kardab?
Mul oli kaks juhust.
Esiteks juuksur õppesalongis, kelle käed täiesti konkreetselt värisesid.
"Palju te peale minu siis ka päris inimestel juukseid olete lõiganud," küsisin parukale viibates, mida sealsamaski üks neiu aeglaselt kärpis.
"Ee... kas ma pean sellele küsimusele vastama," habises tulevane juuksur ja värises veel rohkem.
Ta värises kaks tundi, siis jättis korraks järgi ja siis värises veel. See oli päris imelik kogemus.
Ma ei oska ette kujutada, milline olukord võiks minul panna käed värisema? Mis võiks olla sedavõrd pingeline? Aa, ma mäletan üht avalikku esinemist, kus tundsin end väga kehvalt, siis mul tegelt küll paberid vappusid käes ja igatsesin pulti. Ebakindlus ja ärevus on selle taga järelikult.
Noh, õpetajaga kahasse sai see inimene mul juuksed lühikeseks küll. Ta on klassikalise laulu magister ja kui ta suhtles, siis oli ta hääl kindel, esinemine veatu, tekst ladus... ainult need käed! Ja vabisevad käärid mu kõrva juures! Loobusin vaatamisest ja lugesin telefonist kõik uudised läbi.
Siis astusin veel läbi lihtsa inimese juurest. Niisama, sest ta kord kutsus. Lihtsal inimesel oli kurk ärevusest kuiv ja hääl kähe, istus nagu kramp oma toolis, ei saanud sõnagi suust. See oli mulle suur üllatus ja väga harjumatu. Võttis tükk aega kuni inimene lahti läks, end oma kodus hästi tundis ja kõik ära rääkis, mis pähe tuli.
Pärast mõtlesin, et oli mul vaja üldse sinna minna. Ja et küll on raske elu ministritel jms, kelle tulles tavakodanikud kohe murelikult vait jäävad ja kuidagi olla ei oska.
Ma tahaksin tegelikult mõjuda kivistavalt ja hirmu tekitavalt hoopis oma rotile. Ta just tormab siin mööda kapialust ringi ega mõtlegi lõksu minna. Pole viga, mul on plaan.
Küll me veel näeme, kes siin kavalam ja hirmsam on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar