Kool ei olnud minu liivakast. Algklassides polnud mul seal sõpru, hoidsin omaette ega mäleta enam isegi oma pinginaabrit. Lasteaiakaalsased olid mööda paralleele laiali, nendega vahel rääkisime.
Püüdsin tunnis lugeda, aga raamat võeti ära ja märkuse sain ka. Teises klassis lõi üks riiukukest poiss mind jalaga ja sõrmeluusse tekkis mõra. Sõrm oli veel aastaid pisut kõver.
Vahetunnis lugesin seinalehte. Ühe Juri Gagarini teemalise õppisin lõpuks pähe. Kui seinalehte põrnitsesid, ei pidanud ju jalutama. Tundides kippusin unelema ja mõtlema maadest, mida olemas pole ja sellest, mis seal võiks olla.
(Järgneb allpool, vajuta Read more siin rea all.)
Kolmanda klassi poole pealt vahetasin kooli, sest pere kolis maale. Raske oli harjuda, aga kuidagi läks kah. Siis vahetasin uuesti kooli, sest kolisime jälle. Neljandast kuuenda klassini õppisin koos lüpsjate ja karjakute ja traktoristide lastega. See oli piin. Üks ei osanud veel kuuendas klassiski korralikult lugeda, teine tahtis olla kooli kõige kaunim, kolmas oli lihtsalt loll jne. Üleüldse ei lugenud nad midagi, aga see-eest oli neil palju raha. Käisin vahel raamatukoguhoidjaga vestlemas ja ta tõi mulle tagaruumist raamatuid, mida ei tahtnud riiulitele panna. Enamasti olin seal ainus külastaja.
Pullilaudas töötava ema poeg ostis alati kauplusautost kalleid komme ja vorsti. Hinded olid kehvad, aga rahakott paks. Nüüd on ta surnud. Viin ja veel midagi.
Nojah. Siis sain mingi valemiga tagasi esimesse kooli. Oh taevas. See oli nagu värske õhk. Eks seal oli ka puupäid, aga nutikaid oli rohkem. Ega mul seal hästi ei läinud. Maakooli tase andis tunda. Vene keel tuli kord tunnistusele isegi kaks. Kartsin seda õpetajat. Kui ta mind kõnetas, hakkas süda taguma ja suu kuivas ja midagi ei osanud öelda. Isegi mitte neid asju, mida teadsin.
Kaks tunnistusel oli tookord jube asi. Umbes nagu maailmalõpp või nii.
Siis tuli keskkool. Kümnes klass tundus väga kerge. Üheksandas olid kõik hinded ja asjad olnud selline jube elu ja surma peale võitlemine, ma ei tea miks. Kümnendas komplekteeriti ka uued klassid. A klass - reaalkallak, B klass humanitaarkallak, C klass meie... sinna pandi need, kes mujale ei kvalifitseerunud. Ajasime kohe suled turri ja võtsime vastava hoiaku.
Tekkisid uued pundid. Mu põhikoolipinginaaber ei saanud keskkooli minna, sest sai ootamatult lapse. Hakkasin hoopis teiste inimestega suhtlema. Hoidsime kokku ja. Päris tore oli. Umbes siis ma hakkasin inimestele meelde jääma, ehkki ei teinud tegelikult selleks midagi. Või noh, olin raamatuid lugenud ja püüdsin vahel klassis arutleda, aga see läks vaidlusena kirja ja pealegi toona erinevus ei rikastanud.
Järgmised kaks klassi läksid hullemaks ja hullemaks. Ma ei sobinud süsteemi. Sain sellest ise aru ja õpetajad said aru. Direktor võttis mu kord kaheks tunniks oma kabinetti ja vestles edasisest elust niisugusel psüühiliselt sõjakal viisil, et suutsin vaevu koju minna. See kõik tekitas pungilikku protestivaimu, pani tukka templivärviga lillaks võõpama ja lakiga harjaks tegema.
Sattusin õpilasomavalitsusse, sest mul oli ideid. Sattusin ka ürituste korraldusmeeskondadesse. Uue aja seinalehti välja andma. Oi taevas, olid need vast kirjatükid!
"Paremad, kui Kivirähk," praalis hiljuti üks tetrikallakuga eesti fill, kellega neid tekste tegime. ega toona õpetajad neid küll nii ei hinnanud. See oli jälle üks süsi pea peal.
Meie klassiga oli häda ja minuga ka ja see kõik lõppes nii, et õppenõukogu langetas paaniliselt põhjust otsides otsuse, et mind lõpueksamitele ei lasta. No see oli toona veel hullem, kui maailmalõpp.
Lõpetasin järgmisel aastal õhtukeskkoolis ja praegu pole mingit vahet. Lõpuks otsustab ju see, mis on inimese sees.
Aga see toonane tunne, jagelused pedagoogidega, see nende vaatepunktiks saanud silmapiir... ühesõnaga, kui seda aega meenutan, hakkab kõris pigistama. Võimupositsioonilt kamandamist jälestan siiani.
Aasta eest kohtasin kooli huvijuhti. Ta tundis mu ära ja ütles midagi sellist, et oh, sinustki sai inimene! Nagu oleks see tema hinnata!
Ma olin ka viisakas ega öelnud, et aga näe sina oled ikka seal, kus olid 20 aastat tagasi - passid koolipidudel õpilaste järgi ja areng on null!
Seega läks 20 aastat enne kui veensin end minema lennu kokkutulekule ja vilistlastepeole.
Tundsin ära mõned üksikud näod kogu lennust. Isegi nimed ei öelnud midagi. Nii nagu nad olid edasipüüdlikud ja usinad koolis, on nad seda praegu töölgi. Tubli keskklass. Ise ka igati keskpärased. Need, kel õnnestus kunagi mingi medal välja pingutada, tundsid kahetsust, et olid sellele aega raisanud. Parem oleks koos teistega välja läinud ja midagi ägedat teinud nagu C-klassi omad, kurtis üks veel nüüdki.
Ainult ühest A-klassi heledapäisest priskest poisist oli vahepeal rikas kelm saanud, kes elab põhiliselt Hiinas.
On juriste, tõlke, arste, keemikuid, õpetajaid, turundusjuhte, keskastmejuhte... Mitte ühtegi poliitikut ja ka ajakirjanikke peale minu.
Üks tüdruk, kes oli meie klassis veel rohkem keskmistest näitajatest mööda, kui mina, polnud tulnud. Tal oligi paha hakanud koolile mõeldes. Toona pidi ta keset õppeaastat kooli vahetama, sest suhted läksid nii hulluks. Praegu on ta õppejõud, kraadilt doktor.
Ma ütlen küll. Isikupära arendab ja viib edasi, aga süsteemi ajab see lühisesse.
Pärast üldist kogunemist läksime oma klassi rahvaga otsejoones kooli kõrvale keldri peale. Seal suurte puude varjus oli seesama punt istunud sadu kordi varemgi.
Mul oli ees autorool, teised kallasid sisse pudelite kaupa vahuveini. Kui kõik oli kaardistatud, räägiti korraga, meenutati, vaieldi, naerdi mürinal. Imelik oli. Täpselt seesama keemia, seesama sünergia, mis kahekümne aasta eest samas kohas. Nagu siis, kui läksime aprilli alguses võidu jõkke ujuma või koolisaali ühel üritusel põlevad tõrvikud tõime või õpetajate päeval minu direktoriks määrasime ja koolile kolhoosist kartuleid püüdsime osta.
Ainult poistel on nüüd vähem juukseid ja tüdrukutel näos väsimust.
Vaatasime üksteist seal keldrikatusel soojalt ja resümeerisime, et tegelikult oli toona koos tore. Kuigi kool oli ebameeldiv. Selles olime üksmeelsed.See kunagi tekkinud kibedus ei olnud päris kadunud kellestki. Ühel väiksem okas, teisel neid mitu... See on see, mille kohta ma ütlen - koolikella vastik kaja.
Saime väga hästi aru nendest, kes polnud tahtnud tulla. Eks meilgi oleks üksi ebamugav olnud, aga niimoodi kõik koos taaskord tagauksest sisse minna või piiratud territooriumilt tõkkeid nihutades välja pugeda oli väga meeldiv.
Ilmselt teeme sedasama ka järgmise 20ne aasta pärast. Siis ehk on juba rohkemad klassikaaslased suutnud end kokku võtta ja koolimajale lähemale tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar