Ülestõusmisaeg Hiiumaal oli seekord täiesti imelik. Ma jõudsin mere äärde jalutama ühe korra ca 10ks minutiks, lahedaid jääpilte ei teinud ühtegi ja metsast sõna otseses mõttes jooksime läbi.

Aeg läks... jah, ma arvan, et see läks seekord mujale.
Aga kurta pole siin midagi. Kõikidel pühadel ei saagi kaua magada. Tiheda külastusgraafiku tõttu pidid mõned inimesed tulema meile külla juba hommikul kl 9 ja teised arvestama sellega, et saame nende juurest ära üsna hilisel tunnil.

Kärdlasse ega sealsesse kirikupoodi ei jõudnud ja alati sisukas tasuta asjade kast jäi üle vaatamata.

Juhtus ka nii, et nägime sama meest, kes jaanuaris Nurste kandis metsa vahel tõukekelguga pildile jäi.
Seekord vuhistasime hea vurinaga sadama suunas, kui nägime teel poebussi. Vahemeri armastab jubedalt alati sihukestes kohtades käia nö vaatamas, mis seal on.

Pidasime siis kinni ja tormasime kuskil Emmaste-eelsel metsavahelisel tühermaal lahvkasse. Kuni ma lapsele kukleid ostsin, kõnetas Vahemeri bussis olnud ainsat ostjat ja nende munateemaline jutt lõppes sellega, et tädike lubas müüa meile mune hoopis odavamalt, kui seal poebussis need on.

Ta elas peaaegu bussipeatuse kõrval ja seal õuel ma seda meest nägingi.
Sama habe ja punane jopp.

Vot, sellega on nii, et kunagi ei tea. Vahel inimesed ei saa arugi, et neid on kuhugi veebigaleriisse pildistatud, kuigi tutvustan ennast igaks juhuks alati ses mõttes korralikult, et kes ja kust ja mis. Vahel nad saavad aru ja on rõõmsad. Vahel ei ole ka.

"Ee... kuidas teie mehe nimi on, ma arvan, et ta jäi mul jaanuaris pildile," keerutasin jutukest.

"Aa! Teie siis tegitegi seda pilti! Viktor rääkis jah, käskis kõigil sõpradel külas vaadata ja! Näe, tõukekelk on ka veel siinsamas õue peal. Me ise vaatasime Tallinnas tütre juures, tahtsime välja ka printida, aga ei saanud! Viktor! Tule nüüd välja, su fotograaf tuli!"

Ostsime jalamaid kaks karpi mune, mida meil üldse vaja polnud ja saime 7 liitrit kasemahla veel niisama, sest Vahemeri küsis, kas midagi muud ei ole perel veel üle.

Karl kinkis perenaisele ühe omavärvitud muna ja sai kohe vastu ühe sibulaga värvitud kollase muna. Tema meelest oli see väga vinge vahetuskaup, päeva kõrghetk ja munakinkija ise erakordselt lahke ja tore. Nojah, Tallinnas ju selliseid asju ette ei tule.

Samuti ei tule Tallinnas ette võimalust mängida vahva Alpi karjakoeraga ja seda, et üks võõras pere kutsus meid külla, et ivake juttu puhuda, kooki pakkuda ja niisama tuttavaks saada. Kuni ma seal kassi silitasin ja teed jõin, läks laps perepoegadele tehtud oks-nöör-pulk kiike proovima ja kukkus pikali selle all olnud sügavasse lompi.
Noh, õnneks on tal praegusel ajal kummist ja kilest koosnev riietus ning varusaapad läheduses.

Nii-et jah. Meil oli väga tore. Nägime uut praami (mis ei ole suurem asi), saime käia hommikust õhtuni mööda kirikuid ja palvekoosolekuid (mis oli lahe), mina jõudsin sauna ja üldiselt leiti, et hullem on selleks korraks möödas ja parem (olgugi raske) juba loomas.

Vaikse neljapäeva hilisõhtune teelaudkond.