Ühel päeval rääkisin Ülemiste parklas tuttavaga, kui meie juurde astus natuke ümar mees. Segasest jutust taipasin, et ta oli tulnud maalt kellelegi külla, tuigerdas vindisena teel, jäi takso alla, sattus haiglasse ja on nüüd ilma rahata, sest haigekassat tal pole ja haiglast välja lastes võeti kõik raha ära. Et nüüd oleks vaja saada Võrru ja sealt edasi. Püüdis hääletada, aga peale ei võetud, täitsa häda kohe.
Mõtlesin, et mine tea, ehk räägib õigust. Ja kui elu jääb 15 euro taha toppama, on tobe küll. Ja et kui ei räägi õigust ja raha peos, poodi jookseb, pole ma ka suuremat kaotanud. Nii-et andsin ärevusest lakkamatult vadistavale tegelasele raha ja oma visitka, et kui on paremad ajad, siis võiks kohvile kutsuda.
Kuna ta oli nimetanud ka küla, kus oma jutu järgi elab ja töötab, siis mõtlesin, et Eesti on piinlikult väike - tema jutu kontrollimiseks piisaks vaid ühest kõnest inimesele, keda ma sealt juhuslikult tean. Kuid olgu. Vahet pole. On päevi, kui inimesi tuleb nende endi huvides uskuda, olgu nende jutt õige või mitte. See võib mõjuda mõnel juhul nimelt väga tervendavalt ja eneseusku taastavalt.
Unustasin seiga kohe ära ja sattusin segadusse, kui sain mõne päeva pärast kõne: "Tere! Kalle siin! Noh, see, kellele te raha andsite. Ma tahaks ära maksta ja kohvi ka..."
Maigutasin üllatuses paar korda niisama suud. Kes seda enne on kuulnud, et tänaval raha nuiavad inimesed tagasi maksavad? Mul polnud aega kohvi jooma minna ja rahaga soovitasin tal midagi head teha. Kalle rääkis, et sai sõbraga kokku, kes aitab tal Norra tööle saada ja et asjad lähevad muudkui ülesmäge. Seda oli kena kuulda. Peaaegu nagu muinasjutt.
1 kommentaar:
Väga tuttav tuleb ette. Minult küsis ka keegi samasugune mees raha ja rääkis samasugust lugu. Aga raha sai ta mu käest vist viieka jagu. Ju siis polnud parasjagu rohkem ja visiitkaarti ma ka ei andnud. Aga kui ta juba visiitkaardi numbrile tagasi helistas, siis on lootust, et antud raha ei läinudki otse õlle peale.
Postita kommentaar