"Pange tool tagasi," vihastas arst, kui tahtsin nurgast võtta tooli ja istuda sellega lapse kõrvale. Istusin siis nurgas nagu mingi pagendatu, kuni arst ja õde pilti uurisid. Meile seda ei näidatud. Kuna ma lootsin, et ehk nad muutuvad lahkemaks ja ütlevad midagi asjalikku, siis ma ei hakanud neid sellega endast välja viima, et seda ise näha küsiks.
Oleks tegelikult võinud, sest nad säilitasid oma tõrksa ja tusase töömeeleolu lõpuni välja.
Kui pidime minema uut pilti tegema, siis oli röntgeni ukse taga üks türklane, kellega personal suhtles vene keeles. Millestki aru noormees muidugi ei saanud. "Miks nad mind venelaseks peavad," ahastas ta. "Mul on selline nägu, jah?"
Ütlesime talle, et ta nägu on kena ja tal kästi lihtsalt hetk oodata. Märkisin teda järjekordselt vene keeles kõnetavale õele, et kutt ei ole venelane ega saa midagi aru. "Ma tean!" pahandas naine kõva häälega. Ee... hmm?
Kui lapse kord tuli, siis temaga enam ei räägitud üldse, näidati kõike viibetega. Küllap mõeldi, et mine tea, mis rahvusest see veel on!
"Kodarluu murd," teatas arst lapsele. "Seome ümber, kolm nädalat kipsi, nädala pärast näitama!"
"Kus kohast luu katki on," pärisin oma nurgast.
Mõlemad meditsiinitöötajad tõstsid ärritunult pea. "Mis mõttes, kust? Luumurd on luumurd!"
Enne täielikku loobumist küsisin veel, millega luumurru puhul arvestama peaks, sest see on poisil esimene. See isegi sai arstilt tähelepanu.
Lapsele: "Ah nii! Esimene? No palju õnne siis!"
Mulle: "Tehke talle kindlustus!"
Jah, muidugi on tore, et luid ravib asjatundja, kes on seda teinud juba tuhandeid kordi. Aga kui lastepolikliinikus töötav asjatundja on niivõrd rutiinis, et ei suuda isegi enam lahke olla, siis vajaks ta mingit värskendust.
Pärast meid ootas pere: seotud käega tüdrukuke, isa ja ema.
"Tehke, mis teete, aga nurgas tooli ärge liigutage," soovitasin neist mööda minnes.
"Selge," vastasid nad arusaajalt. "Võtame arvesse!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar