esmaspäev, 10. august 2015

Raamat sai tõeks

Sel nädalavahetusel juhtus seik, mille võimalikkusest ma olen siiani vaid raamatust lugenud.



Raamat on "Minu pere ja muud ..." ning seal on umbes selline koht, et pärast seda kui Lugaretzia kord lõunalauas  varbad lahti võttis, hakkas Larry oma toas sööma.

Mina olin külas eakatel maainimestel. Noh, oli vaja aimu saada, kuidas külas elatakse, koputasin ühel aknal ja seisin õues, kuni sisse kutsuti ja kohvi hakati keetma. Mees on väga tegus ja kuigi juba 81, näeb välja vähemalt kümme aastat noorem, naine aga on viiendat aastat voodihaige. Voodi on natuke kõrgem, et ta saaks aknast välja vaadata (kes käib?) ja peaagu samal tasandil lauaga, kuhu talle toit pannakse.

Sõin mina siis saiu, kooke ja pirukaid, mida taat ette tassis ja vestlesin innukalt naisega, kellele ma olin lausa sülle kukkunud õnn värske kuulaja näol. Oma tervisest rääkides läks ta nii hoogu, et korraga rabas teki jalgadelt ja lükkas varbad mulle nina alla, otse koogitaldriku kõrvale.
"Oi, siin oli mul see hirmus mädane haav! Arst ütles, et siit tuleb kohe kõik välja lõigata ja koertele ette visata! Aga siin oli mul haavand! Ja vaata! Siin praegu on sihuke imelik punane laik..."

Lakkusin lusikalt mururohelist koogikreemi, vaatasin imelikku punast laiku jala peal ja tundsin, et ei tahagi enam nagu midagi süüa.

"Sa võta nüüd veel pirukat," karjus vanapaar kooris.
"Mul on dieet, praegu tuli meelde," vabandasin mina.
"Uh," ehmus tädike. "Aga kas sa kujutad ette, et mul on ju ainult seitse hammast ja vanamehel pole ühtegi! Vaata! Kas sa kujutad ette seda minu söömist siis!"
"Eks see... üks lätsutamine ole," tegin vapralt nalja.
"Jah! Aga praegu on meil hambad kõrvuti klaasides! Vanamees, too talle näha!"

Ma kinnitan, et see kõik on sulatõsi. Aga hammaste vaatlus klaasides jäi siiski ära, läksime hoopis iidset rehetuba vaatama.
Oli tore päev, koju jõudes olin väsinud, kuid õnnelik.

Kommentaare ei ole: