Eelmine tsitaat pärines A. Christie autobiograafiast ja kuulus tema abikaasale. Seekord tsiteerin tsitaati. See on nii kohane:
"Artikli lõpetab lause, mis võiks teatud mööndustega käia ka minu enda kohta:
"Arsti arvates oli H. Rüütli kardetav paranoik. Ta elas omaette ega võtnud osa eestlaste seltskondlikust elust. ""
Kuigi - tõele au andes olin täna üliseltskondlik ja viibisin kohtumisel inimestega, kes soovisid kuulda mu luuletusi ja teiste Kalju Lepiku luulevõistluste laureaatide omasid muidugi ka.
Mul oli igaks juhuks kaasas oma isiklik publik Ajakirjaniku näol ja see oli hea, kuigi ka muidu keegi ruumist välja ei jooksnud ja kaks kena inimest oli nõus kunagi tulevikus ka mu luulekogu soetama.
Aga üldine emotsioon selle ürituse suhtes on siiski kurb, sama nagu minna koos Kose v Demjanoviga võistlema ja siis mingi jube käkk uhkelt taldrukule plätserdada. Sest vaadake - mina ei ole ju mingi luuletaja.
Tegelikult olen ma alati soovinud töötada saapavabrikus ja teha midagi tõeliselt kasulikku - inimestele kenasid vastupidavaid jalavarje.
Mis toob mulle meelde hea tuttava S.S.-i kes kord meie ühisel hääletusretkel Lõuna-Eestisse otsustas kes teab miks endale võtta varjunime.
"Klaara Konts," teatas ta väärikalt peale väikest mõtlemist ja lisas heatahtlikult: "Sõpradele lihtsalt Konts!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar