Üldiselt sõidab maa-ajakirjanik tööle autoga. Kui auto läheb väga katki, siis püüab ajakirjanik käia bussiga. Kui ajakirjanik on korduvalt saabunud tööle rusutud meeleolus pärast hommikust tundi, mis kulub bussil 25 kilomeetri läbimiseks, ütleb kaastundlik kolleeg - kuule mul on õue peal üks auto...
Auto on valmistatud kuldsel 1972-l aastal, selle kohta öeldakse ka nullüks ja ta on väga peen ... oma aja kohta.
Sõitmisel täitub salong ühetoonilise undamisega, umbes sellise hääle järgi kuulis vanasti juba kaugelt, et lähenemas on Ikarus-buss. Kui nuppe õigesti keerata, läheb salong soojaks, aga tagumine aken sulab üles alles siis, kui sinna päike hakkab peale paistma. Klaasipesuvedelik käib kummist kotti ja kogu kupatus töötab kummist nupu abil, seal peaks tekkima vist vaakum.
Keegi varasem sõitja on paigutanud tagaistmele piraka kõlari. Isegi kui sõitmise ajal üle undamise kuulata kannatlikkust sisendavaid vaimulikke laule, tekib rooli hoides hootisi tujulangusi. Siiski, näiteks Kuubal liigeldakse üldse peamiselt veohärgadega ja nende elu on veel raskem. Aga alati on võtta mõni veohärg, mis teele jäänud masina minema veaks.
Kui minna maa-ajakirjanikuks Kuubale?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar