Olen ikka tahtnud kinni pidada ja panna ka ühe küünla eelmisel laupäeval juhtunud õnnetuse paigale. Kahte inimest sellest õnnetusest ma tean. Teise kahega seob mind see, et ka mina sõidan žigulliga. (Ja hoian ka ikka paremale tee serva, sest mis teha kiiruses teiste autodega samal tasemel ei ole ju.)
Ma olen lugenud noore ralliässa sõprade kommentaare. Mis on kaitsvad. Ja ma olen mõelnud, millised oleksid needsamad kommentaarid sel juhul, kui noor äss oleks olnud selles õnnetuses mitte põhjus vaid ohver.
Ma mõtlen sellele asjale eelkõige seepärast, et juba natuke üle kahe aasta sõidan ma ise sel samal Tln – Tartu mnt-l peaaegu iga päev ja ei möödu nädalat, mil ma ei näeks jaburaid möödasõite, imelikke pöördeid või ilmselgelt arutuid isikuid juhiroolis.
Ja näen ka õnnetusi. Kõige selgemini on mul meeles õnnetus, kus napi juhikogemusega naine sõitis Paia risti lähedal liiga suure kiiruse tõttu kurvist välja ja selles õnnetuses hukkus teismeline poiss. Kui mina mööda sõitsin, siis oli ta autost väja tõmmatud, aga muidugi liiga hilja – kui pool pead on läinud, siis plaaster ja lohutamine ei aita. Pärast nägin politseifotolt auto verist tagaratast ja see on mul siiani selgelt meeles.
Aga mis ma tahtsin öelda – nii kui võimalust saan, panen ka sinna 91-le kilomeetrile ühe väikse küünla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar