Väike vahekas

Märkamatult oleme kohanenud ja saanud ekspertideks.

Alustasime Benaulimi rannast, mis geograafiliselt vaadates asub keset Goad. Siis liikusime Agonda randa, mis on tuntud, kui vaikne ja maaliline koht ja sealt edasi Palolemi - lõunaosa kõige kuulsam rand, kus juba palju aastaid käivad meelsasti britid.

Benaulimis oli kogu pere esimeseks jahmatuseks soe vesi ja see, et tõesti, see on puhas liiv, jala alla ei jää meresiile ega kive. Ning see, et veest tuleb välja tulla, sest ilm on ujumiseks liiga soe.

Agonda rand oli nagu lapsed ütlesid "kuskilt Ameerika filmist" - hele rannakaar, kookospalmid, meremüha, hütt rannas... Palolemi kohta ütlesid nad esialgu ahah, aga seal laugetes lainetes ja imeilusate palmide all hakkas neile ikkagi väga meeldima.

Nii-et kõik oli kombes tänaseni.

Otsustasime käigult (nii nagu me siin kõike otsustame) minna vaatama läheduses asuvat India kõrguselt teist koske ja külastada vürtsifarmi.

Kosk ise oli ilus ja seal oli palju vahvaid ahve, kes meil banaane käest kiskusid, aga sinna viis raputav 9km džiibisõit, mis oli pehmelt öeldes ebamugav. Vürtsifarmi ringkäik oli üsna lühike, kuid lapsed nägid, kuidas kasvab pipar ja kuidas kooritakse kanneelipuud ning üht-teist veel ja lõpuks ootas kõva lõuna. Mõlemad sihtkohad olid toredad ja nüüd oleme siiski näinud ka midagi muud lisaks randadele.

Seejärel viskas autojuht meid Margao bussijaama, kust me kogenud reisijatena ostsime putkast pileti Panjimi (1 inimene 60 eurosenti ja tund sõitu). Sealt istusime kohe Mapusa bussile ja sealt võtsime viimase 10km jaoks takso (4.50), olles eelenvalt vaielnud, mis number fikseeritud hinnaga takso juures kirjas on. Kui saime selgeks, et õige on meie nähtud madalam hind, kärutasime minema.

Autod on siin reeglina väikesed ja vend kinnitab, et neile on unustatud mootor lisada, sihukesed vurrid. Ka bussid näevad urrates vaeva, et mäest üles saada.

Ühesõnaga, põhjaosa üks kaunimaks peetud Anjuna rand ei avaldanud perele mingit muljet. Rahvast on väga palju, hinnad kõrgemad ja rand imelik. 

Õhtul otustasime pojaga, et ei lähe põhimõtteliselt edevasse rannarestorani ja leidsime väikese jalutamise peale oma onni tagant vahva kohalike urka. Vend ja vennalaps ei saanud kaasa tulla, sest laps oli pikast päevast nõrkenud ja sai pannkoogi tuppa. Kui me aga olime tavapärasest tunduvalt väiksema raha eest söönud ja joonud ning avastanud, et toit on väga hea, vedasime ülejäänud pere ka kohale, et nad sööksid veel banaanipannkooki ja jooksid vürtsikat masala teed. Seda nad tegidki ja oli rõõm näha, et nende tuju läks silmnähtavalt paremaks ja olek reipamaks.

Mis parata, nii nagu arvasime, see palavus on meie jaoks ränk. Ligi 40ne kraadises kuumuses hakkab keskpäeval kõik kõrbema, tänava kuumus tuleb läbi tennisetaldade ja kraest kerkib auru.

Nüüd, kus oleme taibanud, et hommik on tõesti hea aeg reisimiseks, oleme tublimad tõusma. Esmaspäeva hommik leiab meid taksonurgast, sõidame tagasi Mapusassse ja sealt vanasse hipideranda Aramboli. Ma loodan, et see meeldib kõigile ja saame seal olla reisi lõpuni.

Üldiselt aga see plaan, et võtame seljakotid ja reisime lastega siin Goas suvaliselt ringi, töötab üllatavalt hästi. Piirkond on turvaline, kõik on hästi kohanenud ja ootavad häiritult kojuminekut.

Ütleme nii, et lastega reisimine on muidugi paratamatult kulukam. Vend ja mina saaks oma nõukogude noore lapsepõlve tõttu siin lihtsamalt läbi, võtame asju laadnamalt ja talume ebamugavusi paremini. Kui siin Vahemerega mõne aasta eest olime, siis oli ka selge, et ööbimiskoht olgu võimalikult odav, sest seal ju ainult magatakse. Nüüd me ikka veedame aega oma hüttides ja puha.

Lapsed pole ka loksunud beebist peale sarnaselt meiega jubedate laz-bussidega, mida siinsed  meenutavad.  Ühele neist meeldib hea teenindus ning maitsev toit, teisele aga võimalus osta läikivaid riideid ja mõningaid kulinaid. Meile aga meeldib, kui lapsed on rahul. Hea seegi, et nad on olnud nurisemata nõus puupüsti täis bussides sõitma - nad on ju täielik autopõlvkond.

Tore on meil siin. Oleme asunud ka juba vaidlema uue sihtkoha üle.