Hajevil ajakirjanik õhtul. On mitu korda vett keetnud, lõpuks saab nii kaugele, et paneb ühte tassi teepuru. Nõustab last matemaatika alal, püüdes samal ajal tööd teha. Meenutab oma taaskeenud vett ja puhtalt trotsist valab selle seekord tassi, olgu siis jahtunud. Istub arvuti taha, nõustab last õigekirja osas. Vahepeal tuleb see va tee meelde jälle, veab tassi kohale. Imestab. Teel on kahtlane lõhn. Joob. Maitse on ka kahtlane. Töötab, loeb meile, kontrollib lapse lugemispäevikut. Maitse on ikka kahtlane, aga juua justkui kannatab. Päris Ceylon pole... aga tõesti, mis see siin üldse on?
Selgub tõde - vesi on eksikombel valatud hommikuse kohvipuru peale, mis pärast joomist tassi jäi. Teepuru vedeleb üksildaselt teises tassis köögikapil.
Ajakirjanik tusatseb. Kui loll võib olla inimene, kes joob kvaliteetse tee asemel tükk aega teise ringi kohvi, sellest algul aru saamata?
Meeleolu paraneb alles siis, kui saabub pressikas õudsest juhtumisest kodukaku pesa juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar