Töö ja vile

Suve algul proovis laps olla lehepoiss, sest teatavasti on maailmas väga palju asju, milleks on vaja raha ja mida vanemad ei pea ostunimekirjas esmaseks.
Kuna ta on aga lehepoisi suurusest lootusetult välja kasvanud, ei läinud see väga hästi. Paar päeva lehemüüki tegid selgeks, et siit seda esimest miljonit ei tule.
Juuli läks kuidagi niisma mööda ja nüüd augustis tekkis korralik tööots - käivad sõbraga remonditavast majast saepuru ja laudu välja vedamas 3.50 tund. Jõukohane ja sissetoov. Laps on väga rõõmus, sest ta on saanud osta hulga vajalikke rattavidinaid ja tellida Inglismaalt need õiged pedaalid.

Selleks tuli küll veebipoodi kirjutada, sest Eestit nende maade seas polnud, kuhu asju saadetakse, aga õnneks saadi seal asja pakilisusest aru, müügimänedžer vastas kenasti ja Eesti lisati nimekirja. Mul oli hea meel, sest alati, kui mingi mure tekib, soovitan ma lapsel sinna või tänna kirjutada ja otse tootjalt küsida. Muide, enamasti saab ka vastuse. Ja nii on ta inglise keelest ka midagi kasu.

Ma ise pean homme jälle minema ühe tuntud inimesega rääkima. Õnneks on teema huvitav, kuid tegi siiski natuke tujutuks, sest algselt oli mul plaan hüpata läbi lihtsate inimeste juurest, kellel on tore sealaut.
Lootkem, et jõuab mõlemat. Väiksed sealaudad võivad varsti päris haruldased olla.

Raamat sai tõeks

Sel nädalavahetusel juhtus seik, mille võimalikkusest ma olen siiani vaid raamatust lugenud.

Kolmekesi pargipingil

Istusime ja rääkisime kolmekesi juttu, kuulsus, kolleeg ja mina.

Etendus

Käisin teatris. Selline tükk, et juppideks lahti võttes ei tööta (nagu raadio jms), aga kokkuvõttes väga meeldiv mulje. Meenutas mulle väga üht mu vanaemadest ja siis veel mõnda vanemat prouat.n Panen kaks lõiku üles, enam-vähem saab aimu, mis asi on.

Loteriipilet  

Kingitus

Lapsepõlve süütud muretud mängud

"Selle rattaga ei tohi teha kolme asja," tõstis müüjapoiss näpu. "Panna siia külge porilaudu, sest see on kole, teiseks pudelihoidjat ja kolmandaks odavaid pedaale!"

"Ma ei kavatsegi seda teha," teatas laps ja lisas mingis salakeeles pedaalimudeli, mille peale müüja innukalt noogutas.

"Andke kingituseks kaasa mingidki pedaalid, et saaks koju sõita," mangusin mina.

Sest täisvarustuses ratta te võite saada, kui ostate endale odava, nii 500eurose asja. Kallimaga ei ole miski lihtne.

"Palju sa kaalud," jätkas müüja. "Selle järgi paneme kummirõhu."

"Kui te lubate," pöördus müüja minu poole ja plurtsatas veel õli tulle, "ma vormistan kliendikaardi kohe teie poja nimele. Tema ju hakkab oma rattaga siin käima. Võin juba praegu öelda, et temast tuleb väga hea ja kuulus sõitja!"

Laps oleks säranud veel rohkem, kui poleks juba niigi maksimumi välja pannud.

 "Ega sa ei mõtle sellega poes käia ja ratast poe ette jätta," muretses müüja.
"Ei mingil juhul," jahmus laps.
"Jah, ma enda oma ei vii isegi keldrisse, tassin tuppa ja hoian voodi kõrval," seletas müüja.
Laps noogutas väärikalt.
Selge see, et kallist asja hoitakse voodi kõrval!

Mul hakkas tekkima selline tunne, et ei ole lapsele ostnud mitte ratast, vaid terve maailma.

Praeguseks on laps poolteist tundi rattal kõõlunud ja pistis korraks nina tuppa, et selgitada, kui suurepärane see kõik on.

Aitäh kõigile, kes seda siiani mingil moel (lapsele sünnipäevaks raha kinkides või minu arutlusi kuulates) on toeks olnud!

Hakkan nüüd vaatama, kuidas ostu mingil moel kindlustada saaks.

Puh

Ma juulis ilmselt edaspidi enam puhkust ei võta. Ma ei tea, mis mul üldse arus oli.
On suveürituste tippaeg ja telefon heliseb alalõpmata. Ma mõned asjad olen lasknud endale kuidagi pähe ka määrida ja ikka meile ka loen. Samas oleks see imelik, kui näiteks kõrvitsatükeldaja võtaks koju tööd kaasa või sellega puhkusel tegeleks, eks ole. Aga need ametid, mis on seotud teatud ellusuhtumisega, seal ei tõmmata juhtmeid niimoodi puruks, sest ega inimesed pole selles süüdi, et mul puhkus on. Juhe seinast variant oleks võimalik vaid siis, kui minna välismaale, kuhugi, kus pole õiget levi ega juurdepääsu kirjakastile.Õige jah, Saaremaa sobib ka, sest vanaema juures on telefonikasutamine siiani aegajalt välistatud.

Endale tõestamiseks, et ma siiski pole täiesti pehme tüüp, võtsin aga raamatukogust sületäie raamatuid ja lugesin need kõik läbi ka. Olen siin-seal ringi sõitnud, aga laps on soovinud üldiselt koju jääda ja käia rattaga metsas ukerdamas.

Lisaks käisin ühes teatud kuulas maa-asulas ka. Täiesti eraviisiliselt, niisama. Istusime Vahemerega natuke liivakasti serval ja vaatasime, mis tehakse.
Tegelikult ei osanud ma seda päris nii ette kujutada. Mänguväljak on väike: liumägi, kaks kiike. Lapsi aga palju. Lapsed olid hästi riides, värviliselt ja puhtalt. Tumedad ja heledad ning minu kõrva järgi räägiti vähemalt nelja keelt. Välislapsed olid poisid, tüdrukuid polnud kas lastud mängima või siis tegid nad seda mujal. Eesti lapsed olid valdavalt plikad. 
No ja siis juhtus see, mis ikka, kui on poisse ja tüdrukuid, nimelt ühed võtavad teiste vastu punti. Välispoisid turnisid liumäest üles ja plikad üritasid neid omakorda alla sõites maha niita. Või kiigelt minema puksida. Poisid tegid plikadele "BUUUU!" ja plikad kilkasid.
Tavaline värk.
Ühel hetkel aga tormas salk plikasid minema, omavahel rääkides: "Lähme ütleme, et nad hirmutasid meid ja võtsid kõik asjad endale!"
Kaebama minna polnud kauge, kohe selle ühe kortermaja vastas on kohalike kortermaja, mille ees lösutasid jõmmid. Nad ainult ootasid märgusõna, et püsti hüpata ja mörinal mänguväljakule minna korda looma.

Kohalik kaupmees oli mulle enne kõrva sosistanud, et kohalike endiga on palju rohkem probleeme, kui nende teistega. Ja et käigu inimesed ometi välismaal ja ärgu kartku igat uut asja.

Pööripäev

Ma osalesin pealtvaatajana munaviskes ja sain pihta. Õnneks said riided üsna kergelt masinas hiljem puhtaks, pealegi võttis kõvema matsu Vahemere kott, mis mul õlal oli, kuni ta ise muna viskas.
Ei, see ei olnud tema, kes mulle pihta sai. Hoopis keegi kohalik teismeline, aga ta tuli nii toredasti uurima, kes ette jäi, et ei saanud seda talle ka pahaks panna. Lõpuks vabandasin juba ise, et tema võistluse nurjasin, sest ilmselt oleks muna muidu pehmele murukamarale maandunud ja terveks jäänud.

Raske mürsu tõstmine jäi seekord millegipärast kavast välja. Mehed upitasid teist niisama, oma lõbuks. Selgus, et see on nii raske, et mu vend, keda ma olen siiani maailma kõige tugevamaks pidanud, ei saanudki rauakolakat ühe käega üles. Aga pole viga, ma olen täiseti kindel, et kui oleks hädasti vaja, saaks ta suurepäraselt hakkama ja muidugi ma võiksin siis ka pisut ise aidata, kohvi tuua või midagi.

Kuigi oli äärmiselt tuuline, polnud väiksel väljasõidul viga. Kiviaiad, kadakad ja muu selline on ikka toredasti rahustav.  Seekord läks küll nii, et jäin telgis enda jaoks tavatult päeval magama. Ärgates ei saanud esialgu liigutada, sest selline tunne oli nagu vajuks midagi rasket ja kummist minu pealt aegamisi maasse. Küllap see üks mureuni oli. Hiljem sain siiski päevad tavapäraselt õhtule, ilma, et oleksin pidanud vahepeal jõudu kogudes tukkuma. Oleks kuidagi imelik suve kõige valgem aeg magamisele pühendada.

Vaade telgist:

 Laps ja pomm:

Vend ja kiiker: