Selliseid pühasid nagu Etioopias, Eestis ei ole.
Ma ei tea, mis jõud meid Gondari hotellis varahommikul üles tõstis, sest õieti uinuda tänavalärmi tõttu ei õnnestunud. Aga noh, ei saa ju magada maha üritust, mille pärast oledki kohale tulnud. Igatahes oli õigus neil, kes olid öelnud, et me ei pea muretsema, kuidas festivalipaika leida - kõik lähevad sinna. Läksid ka, valged riided ülle tõmmatud.
Lasime taskulambiga valgust silma taksojuhile, kes pakkus meile, et viskab meid 50ne dollariga ära ega viitsinud isegi teda petiseks nimetada.
Rahvast oli koos kümnete tuhandete kaupa, kogu asja turvas sõjaväepolitsei. Ka meid vaadati alale sisenemise eel sõbralikult läbi: "Tere hommikust, õde! Palun ava oma kott! Ilusat päeva!".
Põhimõtteliselt toimus ühe vana osaliselt säilinud paleeosa rõdul liturgiline jumalateenistus, mille käigust oli võimatu aru saada, kuigi seda osaliselt tõlgiti. Varem tulnud välismaalased oli kipakale VIP-rõdule sätitud koos tähtsamate kohalikega, kuid enamik inimesi ei näinud üle teiste peade muhvigi. Kogu asja kanti telesse otse üle ja aeg-ajalt üritasid inimesed üle piirete preestritele lähemale ronida. Kui politseinikud neid maha tõmbasid, ümiseti ähvardavalt.
Tuldud oli piduriietes - valgetes tikitud rahvariietes, preestrite hulka kuulujatel punane särp üle rinna.
Kogu asjade käigu kohta oli keeruline midagi aru saada, sest iga inimene seletas toimuvat erinevalt, lisades suvalisi kellaaegu.
Sofu ilmub välja
Kõige ägedamaks läks lainetus siis, kui preestrid oli vee õnnistanud ning noored kutid pea ees basseini tormasid. Teistele loobiti vett pudelitest ja ämbritest pahmakatena peale. Saime ise ka ümberseisjate heakskiidu saatel kena suraka vett kaela.
Olime üleüldse vaikimisi vaatamisväärsus, kellest alaliselt pilte tehti, ligi astuti ja juttu püüti teha. Ühtäkki panin tähele, et meid vahib juba mõnda aega sinises kuues kutt, kes mitmel moel mu tähelepanu püüab.
"Hei, mina olen Sofu! Tuk-tuki juht Bahir Darist," hüüdis ta õnnelikult, kui talle lõpuks otsa vaatasin. Soful olid piduriided selja ja ta oli oma smokingus üleni märg.
Nüüd oli tal siis parim osa tehtud ja aega ringi vahtida.
"Kuidas te siia saite? Miks te minuga ei tulnud," hakkas poiss kohe küsima.
"Niigi tahtsid meid kohe tõmmata. Vaata, mis raha sa meie käest hostelisse sõites võtsid! Saime ise ka siia kohale," nähvasin vastu, sest noh, viisakus seal häda kaela toob. Aga Sofu hakkas kohe häbenema, sest summa oli tõesti rasvasevõitu olnud ning ütles, et kui meile sobiks, siis ta viiks meid söögikohta, kus nad sõpradega on leppinud kokku kohtumise ja teeks lõuna välja.
"On timkat," ütles ta. "Timkatiks on mul raha küllaga!"
No miks mitte? Olime nõus, Sofu hankis tuk-tuki ja kärutasime koos minema, teda samal ajal lõputute küsimustega vaevates. Omal käel Youtubest inglise keelt õppiv noormees oli kaunikesti hädas, et kõik ära vastata.
Kõrtsis saime teada, miks igal pool on tänavatel lambad ja veised ja iga luugi peal kiriku kõrval lihunik: timkatiga lõppes paast! Ja inimesed läksid kohe peale liturgiat liha ostma!
Mina pole enne näinud inimesi, kes nii laialdaselt paastuks, kui etiooplased. Nädalas on kaks paastupäeva, mil liha ei sööda ja iga suurema püha puhul algab kohe samuti suurem paastumine, nad kohe naudivad seda. Niisugust asja, et tähistada mõnd sündmust suurema pidusöögiga ei paistnud keegi hindavat. Suitsetamine ja liigsöömine on Etioopias pahad asjad. Enamik rahvast üsna sitke või siis kiduravõitu kehaehitusega ning mina paistsin sealt ikka väga rahva hulgast silma. Ilmselt ei jõutud ära imestada, kuidas mul on läinud korda end nii ümaraks pugida ja ma ütlen, et ega Etioopia tavade juures polegi selleks kellelgi õiget võimalust.
Ühesõnaga jõudsime kõrtsi. Vahemerel oli kõht juba hirmus tühi ning ta õngitses kotist välja mõned õllesigarid, mis Sofut sügavalt hämmastasid.
"Ja see on liha," küsis ta. "Olete te kindlad?"
Õllesigar meeldis talle väga, õnneks ei tulnud jutuks, et see on sealihast, seda tegelast nad seal ei söö (judaismi mõju).
Kõrtsis sõid kõik oma liha toorelt. Värskelt tapetud veis tükeldati ära ja saadeti vältimatu injeraga lauale, saateks laim ja sinep.
Lõunamaal toorest liha süüa... Samas teised paistsid elu ja tervise juures olevat ja lõime kampa. Oli hea, värske ja pehme ning ega meiega ei juhtundki sellest miskit paha.
Loomulikult jagasime lauda karja Sofu sõpradega ja olime taaskord tähed missugused. Olin enne tulekut Youtubest kohalike toitude kohta uurinud, et lauas pannakse austavalt teinekord üksteisele suutäisi suhu ja seda see sindrima Sofu minuga tegigi, aina toppis mulle liha põske, nii-et Vahemeri viimaks vihastas ja küsis, mis siin toimub ja sai kohe omad suutäied ka kätte.
Eks see üks libe tee oli, sellest aga sain aru siis, kui Sofu hiljem seda "väga romantiliseks lõunaks" nimetas. Nagu mida? Igatahes tema sõpradega välja me pärast kogu seda pikka päeva ei läinud.
Lõputu pidu
Üldiselt lõppes kogu kirikupüha hullu peoga. Kõik need janused ja näljased inimesed jooksid kõrtsidesse, jõid, lõid tantsu ja kära kestis kogu öö. Vaatasime ka ise sinna-tänna sisse. Valgete puhul on see muidugi keeruline, meid kui ootuspäraselt jõukaid kundesid lausa tõmmati igale poole lauda, kuhu iganes nina sisse saime.
Ühes diskokuuris olid keset tantsupõrandat veised, keda polnud veel õnnestunud ilmselt ära müüa ning kes seal suurisilmi ringi vahtisid.
Ühes õhuvaeses ja palavas tantsuruumis, kuhu sisse astusime, jooksid pillimehed kohe meie kõrvale, kääksutasid ja prääksutasid oma instrumente ja ootasid, et raha antaks. Kui siis mõne tantsuliigutuse vastu tegid või midagi laulda ümisesid, oli menu kindel ja mujalt joosti ka veel vaatama, et kas nüüd on need valged hakanud lõpuks rahapakke loopima. Üldiselt ega seal mingit rahulikku istumist just polnud. Kuna linnatänavad on suht pimedad ja auklikud ning end segijoonud mehi paistis olevat palju, ei jäänud me pikalt hängima ja läksime hotelli ära.
Järgmisel hommiku saime hotelli hommikusöögist batsilli ja reisi esimese ja kõige tõsisema kõhuhäda.
"Tomat!" arvasid inglased meie hotellist ning olime ka ise seda kahtlustanud. Inglased keeldusid kohe kategooriliselt salatist ja tellisid putru. Nende pahameeleks toodi see kohale suhkruga üle valatult, kuid oli muidu söödav.
Gondaris vaatasime ära kõik, mis seal vaadata oli ning ehk jäi mõni asi ka nägemata. Sealt minnakse tavaliselt edasi Simieni mägedesse, mis on ühed maalilisemad kogu maal ning mida paljud peavadki Etioopia top-sihtkohaks.
Olime selle jätnud lahtiseks, sest mäed olid väga meelitavad, kuid teisalt oleks sinna läinud kaks ja pool päeva minimaalselt ning samuti hulk raha. Simieni mägedes ei käida üksi hulkumas - seal saadab sind kokk koos kandjaga, giid ning vajadusel saad eesli oma kotti ja iseennast kandma, sest kõrgused on suuremad ja paljud avastavad rännuteel, et on oma võimeid üle hinnanud.
Pean ütlema, et kõigist maadest, kus iial olen käinud, pakkus Etioopia kõige enam ootamatuid pöördeid. Kuna infot pole selle maa kohta üleliia palju, siis selgusid paljud asjad käigupealt. Näiteks hakkasime alles Gondaris vaatama, et meie järgmisest sihtkohast Axumist ei saagi peaaegu kuidagi enam ära ja taipasime osta piletid kohalikule Axum-Lalibela siselennule. Selleks tehinguks kulus mitu head tundi sabas seismist ja pilet maksis 80 eurot tükk, aga tasus end hiljem kuhjaga ära.
Maakaart on Etioopias väga kahtlane asi. Näiteks kaardilt vaadates tundus näiteks Eritrea piiri äärde jääv Axum käega katsuda - vaid 350km ning panime imeks, et enamik rändureid selle ajakulu tõttu ära jätab.
Tänu taevale, meil oli oidu minna eelmisel päeval bussijaama pileteid ostma, kuigi kohalikud ütlesid, et vaevalt see lahti on ja suunasid meid oma tuttavate reisikioskitesse. Õnn, et sellest karist mööda saime. Pilet Gondarist Axumisse maksis 100 birri ning need saime ostetud üsna ladusalt. Buss pidi muidugi jälle väljuma varavarahommikul.
Bussijaamad on muide riiklikult tähtsad objektid, relvastatud valve all ning kõrgete aedadega piiratud.
Õhtul hotellis hakkas reisiraamatust Axumi kohta lugema ja sain oma hämmastuseks teada, et liinibuss läbib teelõigu, mida nimetati Aafrika kõige dramaatilisemaks ning see kõik vtab aega 12 tundi! Lisaks saime aru, et buss ei jõua mitte Axumisse vaid kuhugi Shiresse, kust edasi tuleb minna väikebussiga. Miks liin seal ära lõppeb, kuigi rahvas on teel Axumisse, sellest ma aru ei saanudki.
Mõtlesin, et raamat on eksinud. Kuidas saab 350km peale minna 12 tundi? Aga läks ja oi, kuidas läks!
Kõige dramaatilisem teekond
Ei saa öelda, et oleksime imehästi maganud. Kõhud oli hellad ja akna taga käis endiselt lärm. Kui lärm veidi hajus, jäin tukkuma ja nägin unes väga realistlikult, et oleme sisse maganud. Valju röögatusega viskusin voodist välja ja vihastasin välja Vahemere, kes oli just suutnud uinuda.
Pärast seda lamasime pahuratena oma voodites, uni kaugele ehmatatud. Varsti hakkasid kõlama palvused linna 40ne kiriku valjuhäälditest ja võis üles tõusta. Tõesõna. Gondar ei maga kunagi.
Tõelise äratuse saime bussis. Mingil moel lasid valvurid meid tagaväravast sisse, kuigi rahvasumm ootas peavärava ees. Istusime bussi ja ei osanudki midagi erilist mõelda, kui siis päästeti mulk lahti ja rahvas lihtsalt tormas röökides bussidesse. Meie peade kohal karjuti, meid togiti, üksteist kisti kraedpidi eemale - ühesõnaga puhkes mingisugune hullumaja.
Viis inimest karjus meie peale, et istume nende kohtadel. Kahel neist oli õigus, sest keerulisest numbrisüsteemist aru saamata olime tõesti valinud valed kohad. Aga me keeldusime liikumast, sest meie nn õigete kohtade peal istusid juba teised inimesed. No see oli ikka kohutav möll.
Ühtäkki läksid pooled inimesed teise bussi peale ja meie peale jäi karjuma vaid üks mees, kes ei saanud meie kangekaelse liikumatuse tõttu oma naise kõrvale istuda. Kui ta mujale oli kolinud, siis tekkis uus tüli. Nimelt nõuti meilt raha katusele seotud seljakottide eest.
"Miks meie peame maksma?"
"Sest see on selline seadus! Makske kohe 100 birri koti eest!"
"Mida! Mu pilet maksis 100 birri!"
"Ee... Te peate maksma!"
"Kas see mees maksis? Härra, kas teie maksite oma koti eest katusel?"
"Mul pole kotti!"
"Aga kui oleks, kas te maksaksite?"
"Ee... nooh..."
"Kuulge, te kõik olete petised! Me maksime juba 10 birri selle eest, et kott katusele pandaks!"
"Te olete turist ja peate maksma!"
"Ahaaa! Ma teadsin, et see on pettus!"
Lõpuks poolnaerdes ja poolvihaselt saime vist nii, et andsime kahe koti eest 50 birri ja karjusime, et see on igatahes ülekohus ning siis kõristas see va bussilogu lõpuks teele.
Esimene peatus oli Debark. Sealt algavadki Simieni matkad ja sinnani läks sõit kaunis ladusalt. Vaatasin telefoni kõrgusmõõtjalt, et oleme roninud juba ligi 3000 meetri kõrgusele ja mõtlesin, et mis siin küll peaks nii kaua võtma?
Debarkis oli vetsukas. Seal müüdi ka viljateri, mida snäkina süüakse, aga kõhud olid hellad ja polnud soovi bussisõidul riske võtta. Vahemeri käis kempsus, mis oli jõle koht ning ahne vetsuvalvur nõudis 1 birri asemel viit. Mida ta ei saanud ja jäi naerdes ise ka sellega nõusse.
Saame sõpru
Debarkis tulid peale belglasest kutt ja prantslannast tüdruk. Neil oli tuju väga hea, kuni neilt hakati nõudma kotiladustamistasu ning selle käigus tuli välja, et nad olid pidanud reisiputkas oma piletite eest maksma 500 birri tükist, teisisõnu neid oli haledalt kooritud. Belglane vihastas nii hirmsasti, et karjus korralikult kotitasu nõudja peale ega andnudki talle sentigi, olgugi, et see hirmsasti hädaldas ja kaebas. Selline röövellik hind paistis olevat siiski ka kohalike meelest liig.
Tasapisi hakkas selguma meie olukorra dramaatilisus: nimelt pidi bussiloks 3000 meetri kõrguselt mööda õõvastavaid serpentiine laskuma 1500 meetri peale. Akna all istuv Vahemeri läks näost tasapisi valgemaks ja valgemaks, sest tema kohalt näis nagu sõidaks buss sirgelt üle ääre, seal aga oli järsk kuristik.
Protsessi kestel hakkasid sõidukaaslased meie vastu üha enam huvi näitama ja kui meie silmapilkses hukus kindel Vahemeri pingilt püsti viskus, et siis bussi keskel silmad kinni mingist torust kinni hoides küürutada, tõusid ka tagumistes pinkides inimesed püsti, et seda kõike paremini näha. Et hirm oli selgelt nähtav, peegeldus nägudelt kaastunne. Ümbritsevad inimesed pobisesid julgustusi ja arutasid seisukorda meile näpuga osutades omavahel.
Kui Vahemerel parem hakkas, ootas teda ees kamp kohalikke, kes innukalt vestelda soovides juttu tegid. Olime saanud omadeks ja meil hoiti pilku peal. Kui mulle teeäärses kõrtsis kohe vahetusraha ei tahetud tuua (ehk ma ei küsigi seda), siis hüpati letitädile karmilt peale - oma bussi isiklikku valget ei tohi nii nöökida!
Noh, oli ka üks rehvivahetus teel ja üldiselt kaunikesti piinarikas kogu see sõit. Viimased tunnid eriti. Kitsad reavahed, palavus, sundasend. Aga lõpp-peatusse jõudes oli meil juba kenasti hoolitsev kambake ümber, kes Axumisse edasimineku korraldamise enda peale võtsid, meie eest kauplesid ja pidid kurbusega tunnistama, et kohalike hinda me siiski ei saa. Õnneks pidime vaid kümneka juurde maksma.
Oijah, oli see vast päev! Ees ootas suht kohutav hotell, kuhu belglane ja prantslane meiega kaasa tulid, sest kui meie olime vähemalt midagi juba valinud, siis nemad olid muretult veendunud, et ju saab. Ja saigi. Aga õhtu polnud veel läbi. Ees ootas mälestusväärne õhtusöök.
Ma ei tea, mis jõud meid Gondari hotellis varahommikul üles tõstis, sest õieti uinuda tänavalärmi tõttu ei õnnestunud. Aga noh, ei saa ju magada maha üritust, mille pärast oledki kohale tulnud. Igatahes oli õigus neil, kes olid öelnud, et me ei pea muretsema, kuidas festivalipaika leida - kõik lähevad sinna. Läksid ka, valged riided ülle tõmmatud.
Lasime taskulambiga valgust silma taksojuhile, kes pakkus meile, et viskab meid 50ne dollariga ära ega viitsinud isegi teda petiseks nimetada.
Rahvast oli koos kümnete tuhandete kaupa, kogu asja turvas sõjaväepolitsei. Ka meid vaadati alale sisenemise eel sõbralikult läbi: "Tere hommikust, õde! Palun ava oma kott! Ilusat päeva!".
Põhimõtteliselt toimus ühe vana osaliselt säilinud paleeosa rõdul liturgiline jumalateenistus, mille käigust oli võimatu aru saada, kuigi seda osaliselt tõlgiti. Varem tulnud välismaalased oli kipakale VIP-rõdule sätitud koos tähtsamate kohalikega, kuid enamik inimesi ei näinud üle teiste peade muhvigi. Kogu asja kanti telesse otse üle ja aeg-ajalt üritasid inimesed üle piirete preestritele lähemale ronida. Kui politseinikud neid maha tõmbasid, ümiseti ähvardavalt.
Tuldud oli piduriietes - valgetes tikitud rahvariietes, preestrite hulka kuulujatel punane särp üle rinna.
Kogu asjade käigu kohta oli keeruline midagi aru saada, sest iga inimene seletas toimuvat erinevalt, lisades suvalisi kellaaegu.
Sofu ilmub välja
Kõige ägedamaks läks lainetus siis, kui preestrid oli vee õnnistanud ning noored kutid pea ees basseini tormasid. Teistele loobiti vett pudelitest ja ämbritest pahmakatena peale. Saime ise ka ümberseisjate heakskiidu saatel kena suraka vett kaela.
Olime üleüldse vaikimisi vaatamisväärsus, kellest alaliselt pilte tehti, ligi astuti ja juttu püüti teha. Ühtäkki panin tähele, et meid vahib juba mõnda aega sinises kuues kutt, kes mitmel moel mu tähelepanu püüab.
"Hei, mina olen Sofu! Tuk-tuki juht Bahir Darist," hüüdis ta õnnelikult, kui talle lõpuks otsa vaatasin. Soful olid piduriided selja ja ta oli oma smokingus üleni märg.
Nüüd oli tal siis parim osa tehtud ja aega ringi vahtida.
"Kuidas te siia saite? Miks te minuga ei tulnud," hakkas poiss kohe küsima.
"Niigi tahtsid meid kohe tõmmata. Vaata, mis raha sa meie käest hostelisse sõites võtsid! Saime ise ka siia kohale," nähvasin vastu, sest noh, viisakus seal häda kaela toob. Aga Sofu hakkas kohe häbenema, sest summa oli tõesti rasvasevõitu olnud ning ütles, et kui meile sobiks, siis ta viiks meid söögikohta, kus nad sõpradega on leppinud kokku kohtumise ja teeks lõuna välja.
"On timkat," ütles ta. "Timkatiks on mul raha küllaga!"
No miks mitte? Olime nõus, Sofu hankis tuk-tuki ja kärutasime koos minema, teda samal ajal lõputute küsimustega vaevates. Omal käel Youtubest inglise keelt õppiv noormees oli kaunikesti hädas, et kõik ära vastata.
Kõrtsis saime teada, miks igal pool on tänavatel lambad ja veised ja iga luugi peal kiriku kõrval lihunik: timkatiga lõppes paast! Ja inimesed läksid kohe peale liturgiat liha ostma!
Mina pole enne näinud inimesi, kes nii laialdaselt paastuks, kui etiooplased. Nädalas on kaks paastupäeva, mil liha ei sööda ja iga suurema püha puhul algab kohe samuti suurem paastumine, nad kohe naudivad seda. Niisugust asja, et tähistada mõnd sündmust suurema pidusöögiga ei paistnud keegi hindavat. Suitsetamine ja liigsöömine on Etioopias pahad asjad. Enamik rahvast üsna sitke või siis kiduravõitu kehaehitusega ning mina paistsin sealt ikka väga rahva hulgast silma. Ilmselt ei jõutud ära imestada, kuidas mul on läinud korda end nii ümaraks pugida ja ma ütlen, et ega Etioopia tavade juures polegi selleks kellelgi õiget võimalust.
Ühesõnaga jõudsime kõrtsi. Vahemerel oli kõht juba hirmus tühi ning ta õngitses kotist välja mõned õllesigarid, mis Sofut sügavalt hämmastasid.
"Ja see on liha," küsis ta. "Olete te kindlad?"
Õllesigar meeldis talle väga, õnneks ei tulnud jutuks, et see on sealihast, seda tegelast nad seal ei söö (judaismi mõju).
Kõrtsis sõid kõik oma liha toorelt. Värskelt tapetud veis tükeldati ära ja saadeti vältimatu injeraga lauale, saateks laim ja sinep.
Lõunamaal toorest liha süüa... Samas teised paistsid elu ja tervise juures olevat ja lõime kampa. Oli hea, värske ja pehme ning ega meiega ei juhtundki sellest miskit paha.
Loomulikult jagasime lauda karja Sofu sõpradega ja olime taaskord tähed missugused. Olin enne tulekut Youtubest kohalike toitude kohta uurinud, et lauas pannakse austavalt teinekord üksteisele suutäisi suhu ja seda see sindrima Sofu minuga tegigi, aina toppis mulle liha põske, nii-et Vahemeri viimaks vihastas ja küsis, mis siin toimub ja sai kohe omad suutäied ka kätte.
Eks see üks libe tee oli, sellest aga sain aru siis, kui Sofu hiljem seda "väga romantiliseks lõunaks" nimetas. Nagu mida? Igatahes tema sõpradega välja me pärast kogu seda pikka päeva ei läinud.
Lõputu pidu
Üldiselt lõppes kogu kirikupüha hullu peoga. Kõik need janused ja näljased inimesed jooksid kõrtsidesse, jõid, lõid tantsu ja kära kestis kogu öö. Vaatasime ka ise sinna-tänna sisse. Valgete puhul on see muidugi keeruline, meid kui ootuspäraselt jõukaid kundesid lausa tõmmati igale poole lauda, kuhu iganes nina sisse saime.
Ühes diskokuuris olid keset tantsupõrandat veised, keda polnud veel õnnestunud ilmselt ära müüa ning kes seal suurisilmi ringi vahtisid.
Ühes õhuvaeses ja palavas tantsuruumis, kuhu sisse astusime, jooksid pillimehed kohe meie kõrvale, kääksutasid ja prääksutasid oma instrumente ja ootasid, et raha antaks. Kui siis mõne tantsuliigutuse vastu tegid või midagi laulda ümisesid, oli menu kindel ja mujalt joosti ka veel vaatama, et kas nüüd on need valged hakanud lõpuks rahapakke loopima. Üldiselt ega seal mingit rahulikku istumist just polnud. Kuna linnatänavad on suht pimedad ja auklikud ning end segijoonud mehi paistis olevat palju, ei jäänud me pikalt hängima ja läksime hotelli ära.
Järgmisel hommiku saime hotelli hommikusöögist batsilli ja reisi esimese ja kõige tõsisema kõhuhäda.
"Tomat!" arvasid inglased meie hotellist ning olime ka ise seda kahtlustanud. Inglased keeldusid kohe kategooriliselt salatist ja tellisid putru. Nende pahameeleks toodi see kohale suhkruga üle valatult, kuid oli muidu söödav.
Gondaris vaatasime ära kõik, mis seal vaadata oli ning ehk jäi mõni asi ka nägemata. Sealt minnakse tavaliselt edasi Simieni mägedesse, mis on ühed maalilisemad kogu maal ning mida paljud peavadki Etioopia top-sihtkohaks.
Olime selle jätnud lahtiseks, sest mäed olid väga meelitavad, kuid teisalt oleks sinna läinud kaks ja pool päeva minimaalselt ning samuti hulk raha. Simieni mägedes ei käida üksi hulkumas - seal saadab sind kokk koos kandjaga, giid ning vajadusel saad eesli oma kotti ja iseennast kandma, sest kõrgused on suuremad ja paljud avastavad rännuteel, et on oma võimeid üle hinnanud.
Pean ütlema, et kõigist maadest, kus iial olen käinud, pakkus Etioopia kõige enam ootamatuid pöördeid. Kuna infot pole selle maa kohta üleliia palju, siis selgusid paljud asjad käigupealt. Näiteks hakkasime alles Gondaris vaatama, et meie järgmisest sihtkohast Axumist ei saagi peaaegu kuidagi enam ära ja taipasime osta piletid kohalikule Axum-Lalibela siselennule. Selleks tehinguks kulus mitu head tundi sabas seismist ja pilet maksis 80 eurot tükk, aga tasus end hiljem kuhjaga ära.
 |
| Gondari kirikus. |
Maakaart on Etioopias väga kahtlane asi. Näiteks kaardilt vaadates tundus näiteks Eritrea piiri äärde jääv Axum käega katsuda - vaid 350km ning panime imeks, et enamik rändureid selle ajakulu tõttu ära jätab.
Tänu taevale, meil oli oidu minna eelmisel päeval bussijaama pileteid ostma, kuigi kohalikud ütlesid, et vaevalt see lahti on ja suunasid meid oma tuttavate reisikioskitesse. Õnn, et sellest karist mööda saime. Pilet Gondarist Axumisse maksis 100 birri ning need saime ostetud üsna ladusalt. Buss pidi muidugi jälle väljuma varavarahommikul.
Bussijaamad on muide riiklikult tähtsad objektid, relvastatud valve all ning kõrgete aedadega piiratud.
Õhtul hotellis hakkas reisiraamatust Axumi kohta lugema ja sain oma hämmastuseks teada, et liinibuss läbib teelõigu, mida nimetati Aafrika kõige dramaatilisemaks ning see kõik vtab aega 12 tundi! Lisaks saime aru, et buss ei jõua mitte Axumisse vaid kuhugi Shiresse, kust edasi tuleb minna väikebussiga. Miks liin seal ära lõppeb, kuigi rahvas on teel Axumisse, sellest ma aru ei saanudki.
Mõtlesin, et raamat on eksinud. Kuidas saab 350km peale minna 12 tundi? Aga läks ja oi, kuidas läks!
Kõige dramaatilisem teekond
Ei saa öelda, et oleksime imehästi maganud. Kõhud oli hellad ja akna taga käis endiselt lärm. Kui lärm veidi hajus, jäin tukkuma ja nägin unes väga realistlikult, et oleme sisse maganud. Valju röögatusega viskusin voodist välja ja vihastasin välja Vahemere, kes oli just suutnud uinuda.
Pärast seda lamasime pahuratena oma voodites, uni kaugele ehmatatud. Varsti hakkasid kõlama palvused linna 40ne kiriku valjuhäälditest ja võis üles tõusta. Tõesõna. Gondar ei maga kunagi.
Tõelise äratuse saime bussis. Mingil moel lasid valvurid meid tagaväravast sisse, kuigi rahvasumm ootas peavärava ees. Istusime bussi ja ei osanudki midagi erilist mõelda, kui siis päästeti mulk lahti ja rahvas lihtsalt tormas röökides bussidesse. Meie peade kohal karjuti, meid togiti, üksteist kisti kraedpidi eemale - ühesõnaga puhkes mingisugune hullumaja.
Viis inimest karjus meie peale, et istume nende kohtadel. Kahel neist oli õigus, sest keerulisest numbrisüsteemist aru saamata olime tõesti valinud valed kohad. Aga me keeldusime liikumast, sest meie nn õigete kohtade peal istusid juba teised inimesed. No see oli ikka kohutav möll.
Ühtäkki läksid pooled inimesed teise bussi peale ja meie peale jäi karjuma vaid üks mees, kes ei saanud meie kangekaelse liikumatuse tõttu oma naise kõrvale istuda. Kui ta mujale oli kolinud, siis tekkis uus tüli. Nimelt nõuti meilt raha katusele seotud seljakottide eest.
"Miks meie peame maksma?"
"Sest see on selline seadus! Makske kohe 100 birri koti eest!"
"Mida! Mu pilet maksis 100 birri!"
"Ee... Te peate maksma!"
"Kas see mees maksis? Härra, kas teie maksite oma koti eest katusel?"
"Mul pole kotti!"
"Aga kui oleks, kas te maksaksite?"
"Ee... nooh..."
"Kuulge, te kõik olete petised! Me maksime juba 10 birri selle eest, et kott katusele pandaks!"
"Te olete turist ja peate maksma!"
"Ahaaa! Ma teadsin, et see on pettus!"
Lõpuks poolnaerdes ja poolvihaselt saime vist nii, et andsime kahe koti eest 50 birri ja karjusime, et see on igatahes ülekohus ning siis kõristas see va bussilogu lõpuks teele.
Esimene peatus oli Debark. Sealt algavadki Simieni matkad ja sinnani läks sõit kaunis ladusalt. Vaatasin telefoni kõrgusmõõtjalt, et oleme roninud juba ligi 3000 meetri kõrgusele ja mõtlesin, et mis siin küll peaks nii kaua võtma?
 |
| Peatus Debarkis. |
Debarkis oli vetsukas. Seal müüdi ka viljateri, mida snäkina süüakse, aga kõhud olid hellad ja polnud soovi bussisõidul riske võtta. Vahemeri käis kempsus, mis oli jõle koht ning ahne vetsuvalvur nõudis 1 birri asemel viit. Mida ta ei saanud ja jäi naerdes ise ka sellega nõusse.
Saame sõpru
Debarkis tulid peale belglasest kutt ja prantslannast tüdruk. Neil oli tuju väga hea, kuni neilt hakati nõudma kotiladustamistasu ning selle käigus tuli välja, et nad olid pidanud reisiputkas oma piletite eest maksma 500 birri tükist, teisisõnu neid oli haledalt kooritud. Belglane vihastas nii hirmsasti, et karjus korralikult kotitasu nõudja peale ega andnudki talle sentigi, olgugi, et see hirmsasti hädaldas ja kaebas. Selline röövellik hind paistis olevat siiski ka kohalike meelest liig.
Tasapisi hakkas selguma meie olukorra dramaatilisus: nimelt pidi bussiloks 3000 meetri kõrguselt mööda õõvastavaid serpentiine laskuma 1500 meetri peale. Akna all istuv Vahemeri läks näost tasapisi valgemaks ja valgemaks, sest tema kohalt näis nagu sõidaks buss sirgelt üle ääre, seal aga oli järsk kuristik.
Protsessi kestel hakkasid sõidukaaslased meie vastu üha enam huvi näitama ja kui meie silmapilkses hukus kindel Vahemeri pingilt püsti viskus, et siis bussi keskel silmad kinni mingist torust kinni hoides küürutada, tõusid ka tagumistes pinkides inimesed püsti, et seda kõike paremini näha. Et hirm oli selgelt nähtav, peegeldus nägudelt kaastunne. Ümbritsevad inimesed pobisesid julgustusi ja arutasid seisukorda meile näpuga osutades omavahel.
Kui Vahemerel parem hakkas, ootas teda ees kamp kohalikke, kes innukalt vestelda soovides juttu tegid. Olime saanud omadeks ja meil hoiti pilku peal. Kui mulle teeäärses kõrtsis kohe vahetusraha ei tahetud tuua (ehk ma ei küsigi seda), siis hüpati letitädile karmilt peale - oma bussi isiklikku valget ei tohi nii nöökida!
Noh, oli ka üks rehvivahetus teel ja üldiselt kaunikesti piinarikas kogu see sõit. Viimased tunnid eriti. Kitsad reavahed, palavus, sundasend. Aga lõpp-peatusse jõudes oli meil juba kenasti hoolitsev kambake ümber, kes Axumisse edasimineku korraldamise enda peale võtsid, meie eest kauplesid ja pidid kurbusega tunnistama, et kohalike hinda me siiski ei saa. Õnneks pidime vaid kümneka juurde maksma.
Oijah, oli see vast päev! Ees ootas suht kohutav hotell, kuhu belglane ja prantslane meiega kaasa tulid, sest kui meie olime vähemalt midagi juba valinud, siis nemad olid muretult veendunud, et ju saab. Ja saigi. Aga õhtu polnud veel läbi. Ees ootas mälestusväärne õhtusöök.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar