Vahepeal on läinud väga hästi, jäin autoga toppama ainult kahel korral (ühel korral käivitati raske esemega kolkides ja teisel korral kaabliga) ja nüüd tegi Vend selle täitsa korda.
Nii-et vinks-vonks kõik.
Aga rääkida tahtsin hoopis ühest uuest raamatust ja käisin ka raamatuesitlusel, et kindlapeale ikka autogrammi saada. Raamat on viimase aja kõige kõmulisem sportlase elulugu - siis tennisist KK.
See on inimene, kes on mind aastaid huvitanud. Olen talle kaasa elanud sellest saadik, kui ta esimesed suured saavutused tulid ja pidevalt imestanud, mis tal ometi viga on? Nagu umbsõlm oleks aina peal inimesel. Räägib küll, aga... Ma isegi ässitasin kunagi ühe meie ajakirjaniku temaga intekat tegema, tulemus koosnes ühesilbilistest vastustest, mis midagi ei öelnud kellelegi. Täitsa tüüpiline.
Nüüd lugesin innukalt teose läbi, kohati oli ebamugav ka (liiga aus värk), aga sain enamikele küsimustest vastused. Et mis oli selle treeneriga või mis seal Moskva turniiril tookord juhtus või mis selle suure kaotusteseeriaga oli?
Osadele asjadele ei vastatud ka. Näiteks, et kuidas tennisemängija oma kostüüme valib. Tühine asi küll, aga ma olen ikka mõelnud vahel selle üle. Või siis imestasin, et reketitest nii vähe juttu oli - näiteks suusataja eluloos oli suuskade ehk varustusega alaõpmata mingi jama.
Lõpuks oli mul inimesest hirmus kahju. Sihuke üksildane, kinnine ja hulk egoistlikke treenereid ka ümber. Täitsa võimas värk, et ta nii kaugele ikka jõudis. Ma ei raisanud kaasa elades asjatult aega, asi oli seda väärt küll.
Nii-et muidugi käisime lapsega Saku Suurhallis mängu ka vaatamas. Oli hullult uhke üritus, kuigi veidi imelik. See rabe eeskava, kohatu hümni laulmine ja eks koht ka. Meie ees istusid AK pooldajad ja taga KK fännid. Mina panustasin muidugi KK-le, kuigi AK meeldib mulle ka väga.
Mäng oli äge. Ehk tehakse veel mõni selline uhke tenniseüritus? Kuigi niisugust atmosfääri enam ei saavutata nagunii. KK avameelne raamat andis sellele hoopis teise fookuse ja tema võit oli kõigele hea punkt.
Nii-et vinks-vonks kõik.
Aga rääkida tahtsin hoopis ühest uuest raamatust ja käisin ka raamatuesitlusel, et kindlapeale ikka autogrammi saada. Raamat on viimase aja kõige kõmulisem sportlase elulugu - siis tennisist KK.
See on inimene, kes on mind aastaid huvitanud. Olen talle kaasa elanud sellest saadik, kui ta esimesed suured saavutused tulid ja pidevalt imestanud, mis tal ometi viga on? Nagu umbsõlm oleks aina peal inimesel. Räägib küll, aga... Ma isegi ässitasin kunagi ühe meie ajakirjaniku temaga intekat tegema, tulemus koosnes ühesilbilistest vastustest, mis midagi ei öelnud kellelegi. Täitsa tüüpiline.
Nüüd lugesin innukalt teose läbi, kohati oli ebamugav ka (liiga aus värk), aga sain enamikele küsimustest vastused. Et mis oli selle treeneriga või mis seal Moskva turniiril tookord juhtus või mis selle suure kaotusteseeriaga oli?
Osadele asjadele ei vastatud ka. Näiteks, et kuidas tennisemängija oma kostüüme valib. Tühine asi küll, aga ma olen ikka mõelnud vahel selle üle. Või siis imestasin, et reketitest nii vähe juttu oli - näiteks suusataja eluloos oli suuskade ehk varustusega alaõpmata mingi jama.
Lõpuks oli mul inimesest hirmus kahju. Sihuke üksildane, kinnine ja hulk egoistlikke treenereid ka ümber. Täitsa võimas värk, et ta nii kaugele ikka jõudis. Ma ei raisanud kaasa elades asjatult aega, asi oli seda väärt küll.
Nii-et muidugi käisime lapsega Saku Suurhallis mängu ka vaatamas. Oli hullult uhke üritus, kuigi veidi imelik. See rabe eeskava, kohatu hümni laulmine ja eks koht ka. Meie ees istusid AK pooldajad ja taga KK fännid. Mina panustasin muidugi KK-le, kuigi AK meeldib mulle ka väga.
Mäng oli äge. Ehk tehakse veel mõni selline uhke tenniseüritus? Kuigi niisugust atmosfääri enam ei saavutata nagunii. KK avameelne raamat andis sellele hoopis teise fookuse ja tema võit oli kõigele hea punkt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar