Ühel päeval töölt tulles ja valgusfoori taga oodates sain ühtäkki aru, et toimunud on muutus - ajus töötab intensiivselt hoopis mingi teine osa.
Olen umbes kuu aega teinud võrreldes varasemaga teist tüüpi tööd. Ei kirjuta enam ise ning tegelen sellega, mida kirjutavad teised.
Asi polegi selles, kas see mulle meeldib/ei meeldi, ma nagunii mõtlesin kaasa oma kirjutamiste kõrvalt muudele asjadele ja nüüd ma saan nendega kohe ise tegeleda. Ma nimelt ei suuda vaadata tööd nagu ainult ühte oma tükki - kui ma ei saa aru, kuidas see ülejäänud pildiga sobitub, siis tekivad mul kohe kahtlused terviku osas. Ja kui tervikus on anomaaliad või puudujäägid, siis see häirib hirmsat moodi, sama hästi võiks keegi eeldada, et kui maja põleb, siis ma istun veel mitte põlevas nurgas ja teen seal mingeid omi asju. Asi pole selles, et tahaks igale poole oma nina toppida, aga mul lihtsalt pole ükskõik ja see pole ravitav.
Ma natuke aega nüüd vaatan, kuidas mul läheb. Kui tekib seda tööd tegema keegi teine inimene, siis lähen rõõmsalt kirjutama tagasi. Kui hakkama ei saa, siis lähen ka (küll mitte nii väga rõõmsalt) kirjutama tagasi.
Asju saab ju teha mitmel moel, eks ole.
Näiteks mina avastasin ühte toredat viiuldajat vaadates hiljuti, et ta mängib mingit vahvat pala, mida ma üldse ei tea. Sattusin ärevusse ning selgus, et tegemist on viimase aja suurima pophitiga, mis originaalis on saanud miljardeid vaatamisi. Originaal on sealjuures minu jaoks veidi igav, aga tšello ja viiuliga tehtu väga tore.
Rohkem julget loovust ja panen asjad juurde, et saaksite aru, mida mõtlen.
Ja vaadake neid tšellopoisse ka, nad on väga toredad ja teevad väga ägedaid asju:
Olen umbes kuu aega teinud võrreldes varasemaga teist tüüpi tööd. Ei kirjuta enam ise ning tegelen sellega, mida kirjutavad teised.
Asi polegi selles, kas see mulle meeldib/ei meeldi, ma nagunii mõtlesin kaasa oma kirjutamiste kõrvalt muudele asjadele ja nüüd ma saan nendega kohe ise tegeleda. Ma nimelt ei suuda vaadata tööd nagu ainult ühte oma tükki - kui ma ei saa aru, kuidas see ülejäänud pildiga sobitub, siis tekivad mul kohe kahtlused terviku osas. Ja kui tervikus on anomaaliad või puudujäägid, siis see häirib hirmsat moodi, sama hästi võiks keegi eeldada, et kui maja põleb, siis ma istun veel mitte põlevas nurgas ja teen seal mingeid omi asju. Asi pole selles, et tahaks igale poole oma nina toppida, aga mul lihtsalt pole ükskõik ja see pole ravitav.
Ma natuke aega nüüd vaatan, kuidas mul läheb. Kui tekib seda tööd tegema keegi teine inimene, siis lähen rõõmsalt kirjutama tagasi. Kui hakkama ei saa, siis lähen ka (küll mitte nii väga rõõmsalt) kirjutama tagasi.
Asju saab ju teha mitmel moel, eks ole.
Näiteks mina avastasin ühte toredat viiuldajat vaadates hiljuti, et ta mängib mingit vahvat pala, mida ma üldse ei tea. Sattusin ärevusse ning selgus, et tegemist on viimase aja suurima pophitiga, mis originaalis on saanud miljardeid vaatamisi. Originaal on sealjuures minu jaoks veidi igav, aga tšello ja viiuliga tehtu väga tore.
Rohkem julget loovust ja panen asjad juurde, et saaksite aru, mida mõtlen.
Ja vaadake neid tšellopoisse ka, nad on väga toredad ja teevad väga ägedaid asju:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar