Otsustasin veeta laupäeva Estonias, sest olin kindel, et midagi seal juhtub, mis värvikalt ajalukku läheb.
See on alati muidugi see teema, et näiteks laulupidu on palju parem vaadata telekast, aga kes saavad, trügivad ikka kohale, kuigi see on jube ebamugav. Asi on emotsioonis, eks ole.
Nii-et ma ütlesin lapsele, et kui MK edasi ei pääse, siis tulen koju ära, sest teistega ei pea mina intervjuud tegema, kui võidavad.
Pinge hakkas väga kiiresti ja tuntavalt kruvima. Seda oli täiesti tunda ja pressirõdu rahvas oli ka särtsu täis nagu need Tove Janssoni tegelased, keda äike laeb. MK avastas mu ühel hetkel küljelt ja lehvitas viisakalt, toksas oma meest ka ja temagi lehvitas. See oli neist kena.
Kui hääled kokku loeti, siis oli kõva sahin ja šokk. Pressirõdu hakkas kohe teoretiseerima ja vahtima, kuhu keegi jookseb teistega läbi rääkima.
Valimiskogu liikmed olid osad ka väga ärevil, teised väga rahulikud. Jutt, et mõned jätavad sedelid tühjaks, juba liikus ja tekitas kõva emotsiooni. Võimalus, et ei valita ära, oli minu jaoks ikkagi nii palju õhus, et jäin siiski kohale, et seda kõike ise pealt näha.
Kui teine voor oli alanud ja hääletati, siis oli väga veider olukord. Rahvas kogunes gruppidesse ja kõik küsisid üksteiselt, et noh, mis saab?
Seisin ntks koridoris koos Nissi valijamehega, meie juurde tuli mu kolleeg, tema juurde omakorda peaminister (Eesti nagu kilukarp!), kõik küsisid üksteiselt, noh, mis saab? Mis sa arvad? No, kõige tähtsam, et ära valivad...! No ei tea!
Talveaia peal on selline katus, kus suitsetajad saavad suitsetada ja teised värsket õhku hingata. See oli kubinal ministreid ja riigikogulasi täis, kõik rippusid hõlmas üksteisel ja aina hüüdsid - noh, mis sa arvad! Noh, mis saab! Vahepeale visati natuke nalja, aga suitsu tehti kõvasti. Vett joodi ka kulinal.
Veesabas nägin ka üht presidendikandidaati, kes liikus klaasitunud pilgu ja viimase jõuga ja läks käima ainult siis, kui keegi maainimene hüüdis, et oi teie siin, niiiiiii tore näha!
Üks tuttav kõrge keskerakondlane oli täiesti hullu pilguga ja rääkis vandenõust. Täitsa lõpp, noh.
Kui tagasi rõdule läksin, siis kõik ajakirjanikud seal togisid üksteist ja rääkisid, mis keegi kuulnud oli. See oli päris koomiline osa asjast. Räägiti moepärast ka selles, et kui nüüd ei valita, siis Luik olla andnud nõusoleku end riigikogus esitada. Ja et keskiga on krõska, et erakorraline on nädalate küsimus.
Aga kui me häälte lugemise kuulamiseks maha istusime, siis oli saalis hoopis teine atmosfäär võrreldes esimese vooruga. Pinge oli korraks täiesti maas, Kallas polnud enam näost tumepunane ja Jõks ei läikinud nii hullult.
Uuesti kerima hakkas siis, kui Jõksi loeti. Kõik arvutasime oma mobiilidega, mitu rikutud sedelit peab olema, et asi feiliks. Kui kõvema suumiga fotokatelt nähti, et see hunnik võib olla üle 30ne, siis... hakkas pressirõdu minu poolne ots sumisema. Peamiselt karjuti sosinal, et uskumatu ja jõllitati üksteist ja vahiti peaministri poole.
Kui Kallas oli loetud, siis tormasid videoekipaažid juba presidendikandidaatide rõduukse juurde valmis, ootamata ära, millal protseduur läbi saab. Nestor istus sealjuures oma laua taga isegi küljetsi lugemise poole. Ma ei tea, kas ta sisetunne ütles juba varem, mis lõpp tuleb.
Mina, muide, tegin augustis kihlveokontoris eurose panuse sellele, et president valitakse riigikogus ära. Täna saatsin neile kirja, et kas nad mitte liiga vara ei kahmanud mu eurot endale (suhe oli 1:11), sest minu meelest kaldun mina võitma.
Sekeldusi kui palju!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar