Lugesin jälle suure naudinguga üht oma lemmikraamatut, Agatha Christie autobiograafiat. See on värvikas, detailirohke, emotsionaalne - ühesõnaga suurepärane.
Seekord jäin toppama sinna, kus ta on juba lahutatud ja laps hakkab kooli minema. Agatha ise koolis ei käinud, tema nooruses olid neidudel guvernandid ja selliseid koole polnud olemaski.
Aga tütar tahtis kangesti kooli minna ja Inglismaale omaselt muidugi oli valida erinevate internaatide vahel. Prooviti mitut ja laps valis ühe organiseerituma, sest talle meeldis, kui aeg oli täidetud ja asjad kontrolli all ja koguaeg sai õppida.
Ühesõnaga. Siis oligi nii, et laps oli kooli pandud, mees lahkunud ja Agatha sai vabalt minna ja osta piletid, et reisida Idaekspressil Iraaki ja mujale. Aega oli laialt, piletid odavad. Õde võis ka lapsel silma peal hoida, kui midagi oleks juhutnud, aga pika aja pidi tüdruk ju nagunii omapäi koolis olema.
Vaat see pani mu mõtlema.
Nii võib tõesti olla produktiivne kirjanik või üks kõik mida muud teha. Mitte et ma sooviks oma last internaati panna, hoidku selle eest. Aga pilk jäi peale. Sel ajal oli ju asi nii, et reeglina oli inimestel, kes polnud otseselt töölised, sissetulek intressidena mingist investeeringust või kinnisvararendist. Ka Agatha sai 100 naela aastas ja raamatute kirjutamine oli pikalt puhas lõbu, enne kui ta hakkas selles nägema püsivat sissetulekut.
Ükskord juhtus, et ta oli kuskil kõrbes väljakaevamisi vaatamas ja kui tagasi tuli, leidis eest seitse kiirtelegrammi - laps oli haigestunud kopsupõletikku ja väga raskes seisus. Kuigi viimane telegramm ütles, et asi on juba parem, tormas Agatha kodu poole teele. Piletid, rongid - kohale jõudis nelja päevaga, mis oli veel üsna ladus.
Nojah, ajad on muutunud.
Niimoodi ta reisis ja rändas üsna palju ning alailma juhtus midagi. Küll jäi buss liiva sisse kinni, läks tal seal süda pahaks, viis laev valesse sadamasse või oli rong lutikaid täis. Muutus tuli siis, kui turismindus arenes ja müüma hakati korraldatud reise - see tõstis Agatha hinnangul hinnad lakke ja võttis reisidelt suurema osa mõnust. Selles osas olen ma nõus. Eelistan ka alati ise odavamat, aeglasemat ja ebamugavamat kohalikku transporti.
Aga seda raamatut ma soovitan, kuigi olen seda vist juba varemgi teinud. Naiste tööelu on teinud läbi suure muutuse. Tegelikult meeste oma ka - Agatha isa elas ka mõnusalt kapitalitulust, päevad veetis klubis, õhtud vastuvõttudel käies või neid korraldades. Ja pange tähele - kõigil neil oli koguaeg kiire!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar