kolmapäev, 29. oktoober 2014

Uus kogemus


Kirjutasin ühe arvamuse ja sellel on hunnik lugejaid, aga nii palju soovitusi pole vist ühelgi kirjatükil varem olnud mu asjadest. Või kui, siis lool sellest tüdrukust, kes elab õhust ja heinast.



Jahist ja küttimisest muidu jutt, mis ongi vastandlik teema. Aga tore on see, et selle peale helistas mulle mees, kes on kuulus mitmel moel. Tema ei teadnud, et me oleme kohtunud umbes aastal 1997.
Mina töötasin sel ajal parvlaeva puhvetis, vohmisin burkse teha ja kohvi keeta. Tema kuulus mingil moel sellesse ringi, kes olid tähtsad omanikud ja juhid.
"Mis teed teil on," päris tema.
Teepakid olid selja taga, nii-et keerasin end poolküljetsi ja lugesin seina poole vaadates sordid ette.
"Ega ma nüüd midagi ei kuulnud küll," teatas tema ja naeratas kõveralt. "Aga andke siis see mustsõstra moodi asi!"
Küsis veel ühte ja teist ja lisas siis, et pange asjad sinna vihikusse kirja nüüd.
Meil oli mingi kaustik, kus tagalehel oli kuus nime, kes võisid kõike tasuta küsida. Hiljem õnnestus laevameestelt teada saada, kes see härra oli, nagu näha, eluks ajaks jäi meelde. See jäi ka alatiseks meelde, et pead pöörates ja seina poole rääkides ei saa teised jutust aru. Olen vaadanud, et enamasti pole paljud teenindajad oma õppetundi saanud või siis pole sellest õppinud ja pobisevad samamoodi seinale.
Härrat on hiljem olnud juhust veel näha praamis ja telekas. Ma pole kunagi arvanud, et ta on lahtise olekuga, huumorimeelega ja agar suhtleja. Aga kui nüüd helistas, siis avanes kõigi nende külgede pealt ja oli meeldiv vestlus jahiteemadel. Vaat, kuidas võib elus kokku juhtuda. Ma ütlen - inimene peaks olema nii isikupärane, et ikka meelde jääks ja teistega segi ei läheks.





Kommentaare ei ole: