Nagu parimas vana hea Agatha krimkas tundsin eile ühe naisega rääkides, et ma olen temaga varem kohtunud.
Kuna mu nägemismälu on erakordselt vilets, jäi midagi torkima tema intonatsioonis ja tonaaluses.
Asi lahenes täna, kui sain teada nime - see inimene oli aastakese mu matemaatikaõpetaja, kui olin neljandas klassis. Väga lahke, emalik, hea matemaatik ning erakordselt vilets korralooja ja selle hoidja. Seda sorti õpetaja, kes nuuksudes tahvli taga pooled tunnid lõpetab, ei mingit autoriteeti.
Vihjasin sellele tema endise õpilasega rääkides ja asi oli täpselt nii nagu mäletasin. Imelik, et inimene visalt on kogu elu jätkanud ametis, kus tal endal nii raske on. Matemaatikuna oleks ehk võinud mõnel muul alal paremini edu saavutada.
"Oleme teda ikka saatnud enesekehtestamise kursustele, aga..."
No just. Ma isegi olen vahel mõelnud, kuidas tal küll läheb. Seal Eesti teises otsas temaga kohtuda oli natuke imelik. Kardetavasti ma tema tundides midagi ei õppinud ega eriti hästi ka ei käitunud. Ma loodan, et mu enda laps on sellistes olukordades viisakam.
Aga sellest mehest ka, kes külmetusega hädas oli eelmises postituses.
Suurte raskuste tassimine on halvasti mõjunud ka tema seljale ja samuti eesnäärmele. Peab rohtu võtma, aga midagi hullu pole.
Ta naine kipub hirmsasti näo ja kaela piirkonnas higistama, käsi on tal ka haige. Naaber murdis hiljuti jala, töökaaslasel on üks naistehaigus ja ülemusel oli peres traagiline sündmus.
Ei julgenud enam juttu teha kellestki, tundus, et läheb aina hullemaks see asi.
Pissimisega, tänan küsimast, oli tal siiski juba enam-vähem!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar