kolmapäev, 3. aprill 2013

Väga vaikselt

Kui ilm  ei muutu, siis lähen homme ühele oma lemmikväikesaarele.

Nad on oma laevukese vette saanud, kuid selleks, et sellega välja purjetada, tuli enne kahe mootorsaega 30cm jääd saagida.

Vahepeal oli üks saareelanik nii väljas käinud, et lobistas kuidagi väikse kasse-paadiga ennast mandrile, tagasi aga ei saanud, sest tuul oli liiga kõva. Siis ta hääletas ennast oma paadikesega ühele kalatraalile, mis lihtsalt korraks saare juures jäässe kinni sõitis. Paat upitati maha ja mees lohistas selle rõõmsalt mööda jääd kaldale.
Siin oleks juba Gailitil ja Mälgul millestki kirjutada.

Käisin täpselt aasta eest samuti saarel, kuid siis oli lund vähe, nüüd on kõik veel puhta hanges. Ütlesin neile, et ma ei lähe enne ära, kui olen vähemalt ühte kotkast näinud.
"Siis pean su kohe tagasi viima, kotkaid on meil nagu tihaseid," kiitlesid nad seepeale.

Olen väga rahul ega julge minekust kõvasti rääkida. Pooled tahaks ennast kaasa sokutada, aga see hetkel ei sobi ja teised üritaks mulle kohemaid mingit tööd kaela määrida. Ka see ei sobi.

Kahju on sellest, et ei saanud ise minna väikse paadiga üle, vahepeal oli meil sellest juttu.
 Matvere laulab, et "meri see on salalik ja seal on lained", aga pole miskit. Mulle meeldib.




Kommentaare ei ole: