Kohal

Et ma käisin ka isiklikult sammast avamas siis.
Vedasin ka lapse kaasa - meil on nimelt isamaalise suunaga kasvatus (lapse mulgist vaarisa sai Vabadussõjas haavata ja saarlasest vanavanaisa valvas Pätsi ja Laidoneri ajal Kadrioru lossi) mõningate mööndustega.
Lubasin, et kui on VÄGA igav, siis ta võib öelda ja me tuleme ära ja vaatame edasi kodus TVst.
Jätsin lapse koos täditütrega ühe VIP-võre äärde kõõluma ja läksin Ajakirjanikuga korraks uitama. Kui tagasi tulime, siis olid meie vahel tuhanded inimesed. Päriselt.
Õnneks polnud hullu midagi, täditütar raporteeris mobiilitsi, et kõik sujub ja president läks neist 10 meetri kauguselt mööda. Vau!
Nojah.
Laps oli rahul, mina olin rahul, tuhanded inimesed ka, ainult üks mees ütles samba suunas, et eks ta üks õrnuke jäälill on.
Mulle meeldis Sisaski Pro Patria väga, niisugune värske asi.
Täna lugesin EPList, et Andres Laasikule ka meeldis ja tema meelest oleks võinud isegi midagi spetsiaalselt kirjutada selleks puhuks, et oleks veelgi värskem.
Ainult fotograaf oli vihane - pressiriba oli kitsuke ja seljatagune koht ning rahva hulgas liikumiseks polnud ruumi. Tegin ise oma plõksuga pilte ja ei muretsenud üldse.
Tumestav asjaolu oli seekord niisugune, et laps kaebas, et sai kodutütardelt kaks pisikest lippu ja need tõmmati tal käest ära.
"Mingid venelased lihtsalt kiskusid need mul käest," kommenteeris ta.
Ma ei osanud midagi öelda, soovitasin teinekord lihtsalt lipust kõvemini kinni hoida ja lärmi teha.
Õnneks sai ta uued lipud, aga ma ei tea, ikkagi kuidagi imelik.

Siis me käisime veel külajaanitulel, tegelikult isegi kahel. Noh see oli tore. Tuli oli suur nagu lohe ja rahvas keerutas aasal rõõmsalt rahvalikke mänge. Mu ema võitis koti kaalu äraarvamises kolm kilo soola.
Saapaviskele me ei jäänud, vaid läksime edasi teisele tulele ja seal pakuti sülti ja kilu.
Nummi.