Trennipilt

Muidu mu laps paistab päris suur, eriti kui ta ennast diivanil laiali ajab ja ma sinna ära ei mahu. Vahel paneb treener aga mingeid suvakaid pilte üles trennidest ja siis ma vaatan, et nende teiste mürakate kõrval on ta veel päris väike.

Jääks kohale ja kaevuks maasse

Lugesin lehest, et viiendik inimesi sooviks agressiooni puhul Eestist lahkuda.
Väga solvav, ütlen ka kohe ära, et mina küll kuhugi ei lähe, kaevun kasvõi Viimsis maasse ja alustan vastutegevust.
Oma rõõmuks kohtusin täna mõttekaaslasega. See on metsamees, kellel on lausa lastega plaan tehtud, kus häda korral kohtutakse ja metsamaja täies valmiduses ilma elektri ja muude mugavusteta hakkama saamiseks.

Vahepeal

Istusin mere ääres ja olin väga rahul. Vaat selline peabki elu olema!
Linnud sõitsid sinna-tänna, päike loojus, vaikus ja rahu, imelised värvid.
Tegin endast kohe mõned pildid, et meelde jätta, kuidas ma näen välja, kui täisesti rahul olen millegagi, aga neid ma siia ei lisa.
Muidugi, osalt olin seal enda pärast, aga samas soovisin näha ka 92aastast härrat, kes on tuntud erakordse vitaalsuse poolest. Olin leppinud kokku, et kohtume ja poleks pidanud üllatuma, aga tegin seda ikkagi.
Nimelt ronis ta paadist välja ning tõmbas taskust neljaks volditud paberi.
"Siin mõned veel teadmata seigad minu elust! Palun!"
"Ee... aitäh!"
Seniteadmata seigad rääkisid kohtumisest Hjalmar Mäega. On  mõnel alles ajalugu!
Mõtlen nüüd, kuidas seda nii välja tuua, et ka teistel oleks huvitav. Mõnel inimesel on annet sattuda sündmuste keerisesse. See mees oli Lõuna-Eestis sõjaväes, kui ta Tallinnasse saadeti. Arvake, kas see oli just Tallinna pommitamise päev?
On selline tarmukas härra, kes nüüdki jookseb mitu korda päevas oma neljadna korruse korteri treppidest üles-alla.
Oli väga soe kuulda, kuidas ta räägib ühtviisi vabalt suurtest sündmustest, teeb komplimente ja siis küsib: "Armas laps, kas saaksid leida mulle klaasi, kuhu ööseks hambad panna?"

Kuu.

Mõnus õhtu.

Särjepunane.

Selleks korraks tehtud

www.matkahunt.ee

www.matkahunt.ee

No näete, kuidas me sõidame! Niimoodi rõõmsalt! 78km järjest!

Kuigi lõpp oli väga kurnav, saime kenasti tehtud selle kõvade meeste ja naiste jõeretke. Ma ei tea, kas see on üritusele hea reklaam, kui  ebasportlik konotritöötaja selle läbib? Kuid samas on minus pealehakkamist, mis ehk osalt tasandab muid puudujääke.

Korraldaja ütles, et ajakirjanikud on sellistel retkedel eskootika, sest sinna tavaliselt treenimata ja ettevalmistamata inimesed lihtsalt ei tule.
Sel korral oli jõgi rahulik ja tegelikult oli see kõik rohkem vormistamise küsimus. Tuli ainult jõuga mööda kive ja sekka rohkem seisvat vett lõpuni sõita, midagi nii keerukat nagu korraliku suurvee ajal, ei olnud.

Aga samas on päris hea trikk veeta 13 tundi kanuus istudes ja teha tuhat korda sama liigutust. Kuna eelmisest aastast oli juba olemas adrenaliinirohke kogemus, siis tänavu sellist ehmatust polnud ning vulisevatest kohtadest võis rõõmu tunda.

Lõpus, kui päike looja läks ja oli raske näha, mis eemalt tuleb, siis ma arvan, et meil lihtsalt vedas ja nii lihtne see ongi.
Tegime mõned napikad ja mina olin eest pritsinud veest ikka juuste ja pesuni märg, aga täiesti ümber ei läinud.

Isegi lihased ei põlenud maha nagu eelmisel aastal juhtus. Võimalik, et valisin lihtsalt nii aegalse tempo, et sellega ei saanudki endale liiga teha.

"Kui sul nii palju lihaseid on, siis oleksid võinud kiiremini sõuda," arvas vend, kui üritas mu kange õlavöötmega midagi ära teha.

Aga ega rohkem midagi kurta olegi. Võite minuga veele tulla küll.

Pisut õnne

Õnn on ka see, kui saad pangetäie värsket jääräime ja siis leidub inimene, kes selle naudinguga ära puhastab! Ma ütlen, see on üks väärt kala!

Veele mineku eel

Muide, ma muretsen.
Laupäeval tuleb veematk, seesama, kus ma eelmisel aastal hinge vaakusin. Kuna see jäi 52. kilomeetril toona pooleli, siis oleme uuel katsel.

Üks mu sõjaväelasest sõbranna käib niimoodi Võhandul, et siis plaanib lõpetada, kui kord lõpuni saab sõidetud. Tänavu ei saanud, sest vett on vähe, vool nõrk ja sõuda tuleb hirmus palju.
Ma isegi helistasin vennale ja küsisin, kas vähemalt tema trenni teeb.
"Tuleb kõvasti süüa kaasa võtta," arutles tema murelikult.

Selle nuputasin ma isegi välja, aga no ausalt. Kui inimene, kes teeb metsas läbi ränkraskeid laagreid ja käib kõiksugu retkedel, jaksas kümne tunniga sõita 55km, mis võimalus on siis minul, kes ma veedan oma päevad kontoritoolil edasi-tagasi sõites?

"See on midagi, millest lapselastele rääkida," lubas korraldaja eelmisel aastal. No ei tea.

Soovisin sel korral endale kohta tüüri juures. Vend arvas, et sellega võiks oodata, kuni stardipaigast minema saame. Et kohe alguses ei peaks hakkama riideid vahetama või nii.

Mis see üks meie eurolaulu kandidaat oligi, Sandra veel laulis? Äkki võiksin ära õppida ja meeleolu mõttes esitada seal kuskil Kurgjal?

Tähistasin isa sünnipäeva paari hüppega.