Oh, lugege mu blogist

Jätsin oma prooviks loodud blogi vahepeal täiega unarusse ja see tuli mulle meelde, kui lugesin oma kolleegi naljakaid sissekandeid tema blogist. Naljakaid sissekandeid oma blogisse ma küll eriti ette ei näe, kuna elu on hetkel suhteliselt kurb - mu sülearvuti on jätkuvalt garantiiremondis. Aga niipea, kui selle kätte saan, edastan ülikurva postituse oma autost. Lugu ise on juba sinna valmis kirjutatud ja ootab oma aega tõetunniks.

väga vaikne

Neljapäeval käisin mandliopil, kartsin seda natuke. Mul pole kunagi ühetgi suurema ega väiksema narkoosiga oppi olnud ja siis seal kitsukesel laual ümmarguste lampide all polnud üldse tore olla. Küsisin ühelt rohelise maskiga õelt, kui kiiresti narkoos mõjuma hakkab.
Oh, te ei jõua kuuenigi lugeda, ütles ta.
See oli vale, ma ei jõudnud midagi lugeda. Tundsin, kuidas rinnas miski suriseb ja järgmine hetk oli see, kui kaks naist mind raputasid, veeretasid ja muidu tülitasid.
Kael valutas ja uimane tunne oli, käe küljes valutas kanüül. Jäin tukkuma ja tegin seda vaehaegadega õhtuni välja. Vahepeal veeretati mind mu ratastel sängis palatisse, kus oli üks neiu ja üks moor. Moor oli kõige reipam. Neiul oli vist olnud pimesooleop, ta hoidis külge ja köhis hädiselt.
Koridoris lõid tervemad haiged lahingut ratastooli pärast. Seal oli veel üks eriti kõvahäälne naine, ma ei tea, kas ta oli sealt personalist või lihtsalt haige, aga ta vatras kõva häälega hommikust õhtuni oma elust ja teiste elust. Ennustas kellelegi tema tulevikku, teatas, mis on ülesanne elus ja vahele rääkis meenutusi Jämejala haiglast.

Lind laulab

Ehitasime Karliga lumekindluse, see on praegu päris huvitav, sest kõvast lumest saab käsisaega uhkeid plokke välja saagida. Ja see on kerge. Palju kergem, kui saagida vastikult kõvasid puust laudu. Saime päris kõrge müüri üles ja tegime ka müürisakid, kahjuks on pealuuga lipp praegu välja laenatud, muidu oleks ka see müürile lehvima pandud.
Karl loodab väga, et tuleb veel kõvasid külmu ja siis me saame kindluse veega üle valada ja ta saab müüril käia. Mina tahaks ka, et külmad ilmad jätkuks, siis ehk ikkagi tuleks jäätee.
Aga arvestades seda, millise intensiivsusega väiksed linnud juba laulavad ja kui kiiresti päike katustel lund sulatab, on see vist küll erilise tulevikuta unistus.
Mõtlen murega sellele, et Oma Saare kuu-ajaline tellimus saab varsti läbi. Kui telliks seda veel võis siis hoopis vahelduseks Meie Maa?
Tegelikult ei ole mul kumbagi vaja.

värskendav jahedus

Täna hommikul oli suht karge tõusta, väljas oli -24 kraadi külma. Karl oli väga õnnelik, ta liumägi, mida me eile veega üle valasime, oli korralikult jääs ja seal sai liugu lasta. Üldiselt oli küll väga tüütu ämbritega toast vett välja vinnata, aga kui teisel sellest ikka nii palju rõõmu on ... siis hea küll. Võib-olla teeme ka liuraja, kui viitsime.
Kivi-asi on ikka veel ülal. Inimene helistas ja kurtis taas, aga kui ma hakkasin talle helistama, et külla minna ja seda kiviaeda vaadata, siis oli ta levist väljas ja mul tuleb lihtsalt loota, et ta rääkis ikkagi õigust ja tõesti kakerdas haledal kombel lapsevankriga mööda kivikuhilaid.
Külm ilm on muidu parem kui niiske ja pime sügis, lootkem, et see kestab edasi. Merili läks tähtsalt pressikale, ma tahaks, et ta tooks sealt paar savisaart ja natuke heeringat ka.

Midagi head

Kui inimene kõnnib lapsevankriga mööda teed ja ta vankri rataste alla jääb suur kivi, mida siis peaks tegema? Ma ei tea, mida teie teeksite, aga üks kena inimene, kellega see juhtus, võttis telefoni ja helistas ajalehte. Kivi võttis ta vankrisse kaasa. Ma ei tea, mida Merili ja Kristo sellega nüüd teevad, kas toovad mulle näha või mitte, aga vaatama nad seda läksid.
Siinkohal võib lugeja öelda (ja õigusega): oleks mul teie mured!