Pööripäev

Ma osalesin pealtvaatajana munaviskes ja sain pihta. Õnneks said riided üsna kergelt masinas hiljem puhtaks, pealegi võttis kõvema matsu Vahemere kott, mis mul õlal oli, kuni ta ise muna viskas.
Ei, see ei olnud tema, kes mulle pihta sai. Hoopis keegi kohalik teismeline, aga ta tuli nii toredasti uurima, kes ette jäi, et ei saanud seda talle ka pahaks panna. Lõpuks vabandasin juba ise, et tema võistluse nurjasin, sest ilmselt oleks muna muidu pehmele murukamarale maandunud ja terveks jäänud.

Raske mürsu tõstmine jäi seekord millegipärast kavast välja. Mehed upitasid teist niisama, oma lõbuks. Selgus, et see on nii raske, et mu vend, keda ma olen siiani maailma kõige tugevamaks pidanud, ei saanudki rauakolakat ühe käega üles. Aga pole viga, ma olen täiseti kindel, et kui oleks hädasti vaja, saaks ta suurepäraselt hakkama ja muidugi ma võiksin siis ka pisut ise aidata, kohvi tuua või midagi.

Kuigi oli äärmiselt tuuline, polnud väiksel väljasõidul viga. Kiviaiad, kadakad ja muu selline on ikka toredasti rahustav.  Seekord läks küll nii, et jäin telgis enda jaoks tavatult päeval magama. Ärgates ei saanud esialgu liigutada, sest selline tunne oli nagu vajuks midagi rasket ja kummist minu pealt aegamisi maasse. Küllap see üks mureuni oli. Hiljem sain siiski päevad tavapäraselt õhtule, ilma, et oleksin pidanud vahepeal jõudu kogudes tukkuma. Oleks kuidagi imelik suve kõige valgem aeg magamisele pühendada.

Vaade telgist:

 Laps ja pomm:

Vend ja kiiker:

Miinuses

Vahepeal on maailm kaotanud väärt selli ja mina blogilugeja.

MS oli selline inimene, kes aegajalt paistis soovivat mind hulluks ajada ning samal ajal ka aidata. Asi on selles, et ta oli niisugune pedant, kes soovis, et asjad oleks õigesti tehtud ja lisaks õigesti vormistatud. See viimane puudutaski mind, sest kui ma veel veebis töötasin, siis oli koguaeg häda mingisuguste valemitega, mida ta lehte oli sokutanud ja veebis kuvas süsteem muidugi kõik need ruutjuured ja muu, kuidas juhtus. Ja siis ta tülitas ja kopsis ja saatis sõnumeid kuni kõik korda sai.
Hambaid kiristades jätsin kõik muu sinnapaika ja tegelesin valemitega, mida veebis keegi ei lugenud. Pärast mind teised samamoodi.

Vahel mõtlesime, et kõik! Me lihtsalt ei panegi neid asju üles! Aga siis ta hakkas küsima, et mis ja kus ja... oijah. Panime muidugi.
Talle oli ka väga raske ära öelda. Abivalmimat inimest  ma vist polegi kohanud. Ta oli meelsasti nõus kasvõi öösiti läbi Skype nõustama mind keele- või loogikaküsimustes või tegema mõne väikese arvutuse. See meeldis talle. Ja kui ma olin midagi tema käest küsinud ja ta ütles, et peab vastust otsima, siis teadsin, et ei tülita mingi lihtlabase asjaga, millele igaüks kohe vastust teab.

MS oli põhimõtteliselt tugev kõiges selles, milles mul pole lootustki särada. Kõik see süsteemsus, metoodilisus, kaalutletus... aga meie sõprus tööpostil oligi kenasti üksteist täiendav. Midagi talle igatahes sobis, sest kui meil oli nn toreda töötaja hääletus, kirjutas ta minu kohta pöörase kiidukõne, mille oma kinnitusel lõpetas väitega, et kui mina seda tiitlit ei saa, siis on kogu asi mõttetu.
Ma siiski sain ja ta oli nii rõõmus nagu see oleks tema endaga juhtunud. See oli armas.
Vaatasin ka meie Skype vestlusi nüüd veel üle ja märkasin üllatusega, et viimasel aastal oli vähem juttu grammatikast ja arvudest ning rohkem elust ning talletatud ajalugu sisaldab suurel hulgal vastastikust tunnustamist ja mõningasi küllalt naljakaid kogemustevahetamisi.  See rahustas mind, mõtlesin nimelt murega, kas ikka panin inimest tema eluajal küllalt tähele või pean leppima ainult tagantjärgi kiitmisega.

Loomulikult polnud me mitte alati ühel nõul. Ntks mina arvasin, et üks teatud kohalik huumoripäev on kohutav üritus, kuid tema leidis, et see on ikkagi parem, kui viina juua. Aga kuna seal polnud võimalik arvutustehtega midagi tõestada ja mina ei soovinud ka muidu vaielda, siis jätsime asja sinnapaika.

Igatahes kuulub  MS nende  inimeste hulka, kes on mu maailma sisenemisega seda ühtlasi tublisti avaramaks muutnud. Olen tänulik, et võisin teda tunda.

Panen siia suvaliselt lahtilöödud lehekülje raamatust "Snargijaht", mille tõlkimine oli MSi viimane meistritöö:

Sihuke päev

Praegu kukub kägu, sääseke piniseb ja võililled õitsevad uhkelt. Ongi kohe mõistliku inimese tunne. Kui nüüd mõni ajakirjanik õuele sõidaks, siis ma oleks viisakas ja juhataks ta kähku mujale. Aga kui ma oleksin niimoodi võilillede keskel juba kaua aega istunud, siis ma ehk tõesti kutsuksin ta sisse, pakuksin kohvi, aga oma isiklikust elust ikka ei räägiks.

Film

Käisin sõjafilmi vaatamas. See ilmselt on nii, et kes läheb ja kes mitte, nii-et ma mingit hinnangut ei anna. Aga kaks laulu, mida seal kasutati, meeldisid mulle väga:

Välismaal

"Mis mõtet on osata hästi inglise keelt, kui keegi teine seda korralikult ei räägi?"
See oli üks neid küsimusi, mis laps nädalasel reisil Kreetale küsis. Tegelt tegi ta kreeklastele natuke liiga, sest isegi toateenindus sai seekord inglise keelest aru.
Minu meelest väga hea õppetund sellest, et peamine olla arusaadav. Seega lõpetas laps mu häälduse parandamise ja leppis sellega, et minu aeglane ja üldse mitte nii sorav jutt leiab kiiremat mõistmist.
Ainsatena said armu kaks iirlast ja eakam paar inglasi, kellega juhuslikult kokku puutusime.
"Aa Eesti," ütlesid inglased mulle. "Te olete need, kes küll oskavad vene keelt, kuid eelistavad rääkida inglise keelt!" Ta pani nimelt tähele, et me pöördusime inglise keelse ja mitte vene keelse giidi poole.

Raha ja ratta seostest (lisatud video)

Jah, kallid eakaaslased ning teised, kes te unistasite lapsena rattast, millega sõita kooli, poodi või metsa! See oli tõeliselt suur unistus ja minul täitus see mitmel korral: esmalt sain Skolniku ja teisel korral selle teise, mistandoligi ratta. Kolmas ratas maksis 10 000 krooni ja pidas vastu 14 aastat, kuni mu poeg selle üle võttis ja sõitis suvega läbi kõik, mis läbi sõita sai.
See ratas, millega lapsuke siin kõrval pildil hüppab, maksab müügisaalis neli tuhat eurot ja nii nagu mina seda näen, jääbki praegu unistuseks.
Isegi ta tagasihoidlikum unistus, mis maksab ainult kaks tuhat eurot, tundub mulle päris hirmus väljaminek.
Käisime mõlemat rattapoes vaatamas ja laps põrgatas end ukse ees nii kaua, kuni närviline poemees ta tagasi sisse kõssitas, öeldes midagi tobedat nagu, et "liiga palju hüpates võib teil veel sundost tulla!".
Tunnistan, et sain temast aru, mul oli endal ka pisut mure seda kolistamist vaadata, aga see, kuidas ta väljendus, ei meeldinud mulle.
"Nii- et see ei pruugi niisuguseid väikseid hüppeidki vastu pidada," pärisin süngelt.
Müüja higistas seejärel mõnda aega, et seletada - ei, see on väga vastupidav ratas ja peab vastu palju suuremad hüpped... aga...ee...no...see on ju ikkagi poe oma!
Selle aja jooksul sai laps lihtsalt veel mõned hüpped teha ja säras naastes nagu päike.
Kallid ja kvaliteetsed asjad ongi toredad. Ainult et ma ei saa osta lapsele ratast, mis maksab rohkem, kui mu auto. Siiski oli ta väga õnnelik, et seda vähemalt proovida sai ja ma sain aru, et algab pöörane säästmine ning iga sent läheb edaspidi otse tema salajasse hoiukohta.
Unistada ometi võib ja ehk juhtubki kord midagi head. Elame-näeme.

Panen siia ühe kevadise video, mis on tehtud praeguse rattaga, mida ostes ma millestki sellisest muidugi ei mõelnud.

Õun kümnele

Järjekordset kolleegi ära saates lõikasime saia lahti.
"Lõikaks igaks juhuks õhemalt, mine tea palju rahvast tuleb," soovitas ta. Lõikasime tükid lihtsalt veel omakorda pooleks, oligi parem korraga mitut võtta.

Viilutamine on üks tänapäeva salakavalaid nähtusi. Ikka õhemaks, ikka õhulisemaks. Kõige rohkem viilutavad inimesed iseennast. Oma aega ja tähelepanu ning ikka aina õhemaks ja õhemaks, et jaguks rohkematele. Peab ju minema sinna ja tänna ning alati on oldud sel ajal seal. Kiireks läheb, aga...

 Mis on parem, kas see kui igaüks saab natuke või saab keegi piisavalt?
Igatahes see natukesekaupa oma aja jagamine on lõpuks väga kurnav. Lisaks on teistel inimestel (ja ka mul endal) juba krooniline säte: sul on kindlasti kiire..., kui sul oleks rohkem aega, siis..., ma tean, et sa ei jõua, aga ehk siiski... jne.

Inimesed muidugi kohanevad vastavalt ajastule. Mingil ajal ma hakkasin autoga sõites kasutama aega helistamiseks inimestele, kellega on tore lihtsalt niisama pikemalt rääkida. Nüüd olen märganud, et ka teised on selle hea mõtte peale tulnud ja saan ise ka üha enam hands-free kõnesid kuskilt maanteelt. Kõige parem muidugi, kui sellised sõidan-ja-helistan pooled satuks kokku, siis pole muret, et teine inimene tabatakse ajal, kui ta näiteks kraavi ääres hiilides püüab näha, kes seal sulistab.

Varem, kui elu polnud veel nii mobiilne, oli näiteks aega tegeleda ühe asjaga nii kaua, kuni tuli juba soov midagi muud teha. Panna raamat ära ja minna välja näiteks. Istuda nii kaua mere ääres kivil, et lausa rõõm oli rattaga minema vändata. Taevas küll, ma ju hääletasin alalõpmata sinna ja tänna ja mul oli aega maanteel passida ja käega vehkides oodata, et keegi mu edasi viiks. Pidasime juhtidega pikki vestlusi elust üldse ja enamasti oli väga tore. Noh, tagasi mõeldes oli tore ka see kord, kui auto kinni peeti ja juht raudu pandi, sest masin oli ärandatud. Õnneks sain sekeldamise ajal minema lipsata ja ei pidanud seletama, mis mina seal teen.

Palju huvitavat on juhtunud just siis, kui liigud ringi mõnusal vabakäigul ja pole nii hirmus pinges ja kella vahtiv. Aga kes sellest ikka õpib?