Vestlus

Käis magistrant, kes uurib oma töös meie ameti stressi ja seda, mis seda tekitab. Vestlesin ära ja jäin mõttesse.



Ta nimelt ütles, et mu vastused langevad võrreldes teiste omadega täiesti mustrist välja ja suunavate ja täpsustavate küsimuste järgi sain aru ka, mida teised on rääkinud. Noh, ma üldjoontes saan sellest aru ka, mida ja miks kurdetakse, aga ma tõesti ei jaga seda kõike, sest asjadel on suurem plaan.

Kui igaüks oma vagu vaatab, siis põldu ju ei näegi. Aga tema muudkui vihjas, et kuidas on tähtaegadega, kas need ehk...? Et ajaline surve, et kuidas...?

Mul kahjuks ei tulnud meelde üks kõige tobedamaid kiiruskatseid, mida olen pidanud läbima, oleks võinud talle selle jutustada, siis oleks asi ehk teine tundunud, sest tähtajad ju peavad ometi olema - asjad peavad siiski millagi vamis saama. Või kuidas?

Aga räägin siis vähemalt teile.

Ühesõnaga oli selline juhtum mõne aasta eest: ühel teisipäeva õhtul kl20 helistas mu otsene ülemus ja hüüdis ähmispäi, et nüüd on nii, et üks asi kukkus ära, külg tühi ja katastroof ja viimne päev! Aga et tema mõtles, et kuna on õpetajate päev läheduses, siis ta teab üht meest, kes on samas koolis olnud 50 aastat õpetaja ja võtku ma nüüd ometi ja tehku see asi ära.

Mina tegin ebamäärast häält. Sest leht pidi juba järgmisel päeval trükki minema ja variant kellegi elutööst teha ülehelikiirusel paratamatult pealiskaudne lugu... Noh, halb. Aga otsene ülemus veenis mind, et sellest sõltub tema eluõnn ja kui tema ülemus peaks sellest kuulma, et külg on tühi, mis siis kõik saab ja nii.

Asi lõppes sellega, et järgmise hommikul kl7.30 helistasin õpetajahärra kodutelefonil. Et tere hommikust, näe mis tore, et olete ärkvel ja kas asutate kooli poole? Vaadake, ma tuleks ka läbi, räägiksime ehk paar sõna, teil nii pikk aeg seal oldud... Pärast tunde? Oh, milleks oodata, olen esimesel vahetunnil kohal... oh, tüli meiega küll pole, me ei sega üldse!

Õudne.

Noh, muidugi surusime ennast fotograafiga vahetunnist edasi tundi, mis läks õpetamise mõttes täiesti mokka, sest mina jalutasin klassis ringi ja palusin lastel oma õpetajast rääkida, fotograaf aga lasi kõigil seista nii ja istuda naa.

Kui fotograaf ütles, et pilt on käes, siis lõpetasin jutu, tänasin sulavalt, autosse juba jooksime ja kirjutama hakkasin autos.

Kahe tunni pärast oli südamlik persoonilugu küljenduses. Olen ennast tagantjärgi vabandanud sellega, et muidu poleks see armas vanahärra ehk ilmaski lehte saanud ja nii võis midagi headki olla ses asjas.

Selle kõrval on juba see kringel, kui tead ette mingit tähtaega.

Igaks-juhuks kirjutasin magistrandile üle, et mitte tähtajad ei tekita stressi, seda teeb kehv töö planeerimine.

Mõned näited ma talle siiski rääkisin, mispeale ta ütles, et väga huvitav, et väljastpoolt paistame ometi nii tüüne ja rahulik ja peaaegu liikumatu...

Aga mis sest ikka on? Arvamus, et räpane köögipool kõiki huvitab, on nagunii ülehinnatud. Vahel, kui ma räägin meie reisidel asju, mis on minuga töö käigus juhtunud, olen lihtsalt tänulik, et kõik kenasti kuulavad ja muretsen, et tüütan inimesi.

Ja vot see on stress.