Ega lapsel mingit ettekujutust polnud, mis õieti sellest saab või ei saa ning mis üritus see üldse on, aga võttis lipukese heatujuliselt autost näppu ja Toompeale me rühkima hakkasime.
Selle, et midagi tõelist on käimas, avastas ta siis, kui nägi mööda tänavaid hämarusest tulevaid korpide kolonne suurte lippudega ja seda, kuidas igalt tänavalt tilgub rahvast Pika Hermanni poole, samasugused lipukesed käes.
Talle, nii nagu tema põlvkonnale valdavalt, meeldivad suured ja uhked ettevõtmised. Ja kui selgus, et antakse kuuma teed, et jagatakse laulusõnu ja lippe, et kõik aina noogutavad ja naeratavad lahkelt, siis hakkas asi talle üha enam meeldima. Seda oli tore vaadata.
Kui siis kõik mehed mütsid peast ära võtsid ja mürinal hümni kaasa laulsid ja väikesed lapsed oma vanemaid sakutasid ja hüüdsid, et vaadake-vaadake seda suurt lippu torni otsas! läks veel paremaks.
Aga autos oli meil veel märgiline vestlus. Nimelt jäi mulle nii Nestori kui Viilma kõnedest kõrva sõna "igavesti". Nii kauaks peaks jääma lehvima Eesti lipp ja püsima riik.
Kuna olen just värskelt lugenud, kuidas hiilivalt, jõuliselt ja salakavalalt iseseisvus 1940. a.rööviti, siis see natuke kriipis mul kõrva. Nii-et ma veidi arutasin selle üle, et kui lihtsalt tookord riik ära võeti ja et kui jällle...
Lapsele see jutt ei meeldinud. "Siis võtame oma riigi jälle tagasi," teatas ta kindlameelselt.
Sellega pidin ma muidugi nõus olema.
Nii-et tulime väga rõõmsameelselt jälle koju, laps sõi tohutu hunniku praeliha ja torti ja magab nüüd und täis. Hea on olla 15, seda ma ütlen. Ja muidugi on eriti hea seda olla vabas Eestis, kus on kõiksugu maitsvaid ja kõhtutäitvaid asju laialt saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar