Kahjuks näib, et hakkan juba unustama tänavusi uue aasta lubadusi, küll on aga mul meeles teiste omad (nagu üks, kes lubas olla lahkem ja teine, kes lubas minna mehele, muidugi, kui on sobiv juhus).
Karl arvas, et selline lubaduste andmine on pisut kahtlane, sest: "On ju asju, mida tahaksid väga teha ja neid, mida ei tahaks üldse teha."
Siiski arvas ta, et on edaspidi korvpallis veel usinam ja läheb kuhugi lahedale reisile. See viimane on mul ka plaanis, õieti ma olengi otsustanud minna lahedale reisile lapsega ja ühele teisele, kus pole peegleid, aga näeb iseennast siiski õige hästi.
Viimati oli üks selline reis üsna ammu, Vahemerega Niilusel. Sinna minnes igatsesin pisukest aega, et mõelda vagasid mõtteid ning lugeda sinna juurde salmikesi pühakirjast. Neid hetki ei olnud kuigi palju, kuid olid mõned teised.
Näiteks see hommik, kui kõik grupp tormas varavalges vaatama järjekordseid templivaremeid.
Mina magasin kauem, sõin rahulikult ning lugesin laevalael õnnelikuna raamatut "Surm Niilusel", mis ajas väga naerma ühte inglise abielupaari.
Või siis see, kui me lasime Kuningate Orus omapäi jalga ning ronisime ühele ümbritsevatest mäeseljandikest. Seal olid varjulised paigad, kuhu kohalikud olid keha kergendanud, sest tualetid on ilmselt vaid turistidele ning meie jalgade all olid seinakaunistused hauakambritest, mille vanust mõõdetakse tuhandete aastatega.
Hoidsin üht sihukest seinakaunistuse tükikest peos ja jube kiusatus oli see kotti panna. Mõtlesin vaid, et kui mind sellega tabataks, siis oleks äärmiselt raske seletada, et ma ei olegi seda kuskilt taskunoaga lahti kangutanud.
Jah, seal olid hetked, millel on kaal nagu mõnel püramiidil.
Ma soovin teile, sõbrad, et teil oleks neid hetki sellel aastal ja et neis oleks rahu ja äratundmist, mis on selline toimiv ja lihtne nagu ankur koos ketiga.
Eks siis pärast loeme tibud ka kokku.
1 kommentaar:
Kullake
Ma pole paremat uusaastasoovi lugenud, elu sees ka vist mitte
Kallistame?!
Postita kommentaar