Ma käisin ju ka Viru Folgil Käsmus, kuid pole jõudnud siin selle kohta midagi öelda.
Nägin üht meest seal, kes kõnetas mind, kui Põltsamaa tüdrukut. Ma arvan, et see oli Hannes näiteringist, kus me püüdsime lavastada pildikest hullumaja elust. Tema vist oli arst või hull, kes arvab, et on arst ja mina hull, kes peab end eesliks. Kahjuks ei jõudnus see masterpiece iial lavale. Ma arvan, et sel oleks olnud menu.
Siis nägin veel Tiiut, kes oli kunagi põhikoolis mu pinginaaber. Tema tavatses end alati ise tõenditega varustada a la: Minu tütar ei saa osaleda kehalises kasvatuses või Minu tütar puudus eile haiguse, perekondlike sündmuste v mille iganes pärast koolist.
Üheksandas klassis ei käinud ta üheski kehalises, kuid ületas kõiki teisi siiski kaunis otsustavalt elu endaga toime tulekus ning sai napilt peale 9-t klassi emaks.
Minu meelest on hirmus veider, et need inimesed mu ära tundsid. Hannest nägin viimati 13 aastat ja Tiiut 8 aastat tagasi.
Mina neid küll ära ei tundnud.
Muidu oli Viru Folk kaunis mõistlik üritus. Eelmise aasta lavade vahet tormamist meenutades taipasin kaasa võtta ratta, mis hoidis kõvasti jalavaeva kokku.
Aga ei tea teist sellist kohta, kus oleks kaelani meres võimalik kuulata kontserte ja last lasta vabalt uitama. Nii et ses osas max punktid, eriti sel hommikul, kui ujusin vaikses selges meres ja üle lahe tegid proovi Hanna-Liina Võsa ja poistekoor. Selline hõbehäälne muusikaelamus vähendas stressi ja lisas eluaastaid.
Kardetavasti on üritus järgmisel aastal saanud juba nii populaarseks, et pole enam mõtet minna. Siis plaanin Setu Folki.